1.–14. juunini toimub Tokyos mainekas Spiral Gallerys rahvusvaheline näitus “Baltic Island”, mis toob Jaapani publikuni Eesti, Läti ja Leedu kaasaegse illustratsiooni ja animatsiooni. Tegemist on esimese nii suure Balti riikide illustratsiooni ja animatsiooni tutvustava näitusega nii Jaapanis kui ka väljaspool Balti riike.
Näituse peakuraator ja Balti riikide illustratsiooniprogrammi kuraator Bianka Soe rääkis, et näituse pealkirjaga “Baltic Island” ehk eesti keeles “Balti saar” tuuakse Balti riigid ühe katuse alla, et võimendada oma positsiooni kaugel Jaapanis.
“Võib-olla siis toomegi selle saare metafoori näol esile, missugune see Balti saar on. Ta on vahepeal väga tormine, vahepeal natukene ootusärev ja ei tea, mis saama hakkab, võib-olla kuskil kaugel natukene vaikselt eemalolev, aga tegelikult kannab endas väga tihket ja põnevat sisu,” kirjeldas Soe.
Kuigi Soe ei armasta üldistada, võib vaataja tema sõnutsi kolme riigi illustratsioonis ja animatsioonis väikseid ühiseid jooni leida.
“Kui me räägime kaasaegsest illustratsioonist, siis me oleme tänasel hetkel kõik väga mõjutatud. Kui me nõukogude ajal pidime tõesti vaid teatud kaanonis oma loomingut esitama, siis tänasel hetkel oleme ikka väga vabad väljendamaks seda, mida me mõtleme ja kuidas me mõtleme. Kõik erinevad trendid puudutavad ka meie loojaid ja kunstnikke,” rääkis ta, kuid rõhutas, et samas on meie kunstnikud väga erinäolised.
“Kasutatakse analoogtehnikaid, joonistatakse paberile ja pliiatsiga, on väga digitaalsed lahendused, aga neid kõigis on hästi palju sügavust. Mina üritasingi selle näitusega markeerida, et me oleme hästi kaasaegsed, hästi julged. Täna on meil see vabadus väljendada end just selliselt, nagu me tunneme.”
Kolmest riigist osaleb näitusel kokku 80 illustraatorit ja animaatorit. Kuraator tõdes, et ta ei osanud ette näha, et projekt võib nii suureks minna. Sellest hoolimata jäi ka palju välja. “See on alati kuraatori valukoht, sest alati peab ju valiku tegema ja kõike ei saa näidata,” nentis Soe.
Koostöös Läti kuraatori Anna Začaga, kes vastutas animatsiooniprogrammi eest, otsiti välja kahele meediumile iseloomulikud jooned, mis teineteist näitusel toetaksid. Kolme riigi illustraatoritega suhtlemisel aitas Sooja Leedu illustraator Ieva Babilaite.
“Temaga koostöös panime 150 tööd niimoodi kokku, et see saar oleks võetud väga laialdaselt luubi alla ning erinevad stiilid ja käekirjad, mis võiksid Jaapanis tähelepanu saada, oleksid esile toodud,” kirjeldas ta.
Soe näeb, et Balti riikide kunstnikud kasutavad nii-öelda äärealal elamist heas mõttes hästi ära. “Ma näen, et loomingus tihti öeldakse, et õiged asjad või väga innovaatilised lahendused sünnivadki äärealadel. /—/ Ma usun, et see tuleb seal ka välja, et meil on julgelt tuultele vastu astuvad loojad ja me julgeme ennast väljendada,” märkis ta.
Kuidas jaapanlased meie regiooni kunstnike loomingut tajuvad, on kuraatori sõnul omaette teema. Ühe erinevusena tõi Soe välja selle, et Jaapanis armastatakse iga žanri jaoks eraldi näitus teha – kui tahetakse näha plakatikunsti, minnakse plakatikunstile keskenduvale näitusele. Näitusel “Balti saar” on aga stiile segatud.
“Ma usun, et kõik toimib, aga selliseid kindlaid piire, kust läheb stiililiselt mingi joon, seda me oleme hajutanud. Eks me saame näha, aga praegu oleme küll teinud hästi palju tagasivaateid kohalike jaapanlastega ja tagasiside on olnud, et tööd on ikka väga kõnekad ja väga huvitavad. Mingites kohtades võib-olla öeldakse ka seda, et äkki mõni pilt, mis minu vaates on absoluutselt tore ja armas, on natukene liiast. Aga meid on hoiatatud,” avas Soe.
Teemad, millest näitusel räägitakse, varieeruvad seinast seina. See tähendab, et publiku ette jõuavad ka regiooni keerulisest ajaloost kõnelevad tööd. Soe selgitas, et kuigi meid on ajalooliselt vaikima sunnitud, saavad kunstnikud näidata, et täna me võime ennast vabalt väljendada. “Me võime ka parajalt pööraselt olla,” lausus ta.
Nii saab muuhulgas näha pilte, küüditamisest, vaimsest vägivallast kui ka sõjast Ukrainas.
“See oli minu jaoks ka hästi oluline, et me peame sellest rääkima. Me ei tohi sinna minna kolmekesi – rõõmsalt lähme nii ehk naa – ja näidata, et me elame siin omas mullis ja meid ümbritsev ei puuduta. Vastupidi, kunstnikud on väga tundlikud ja nad on alati väga mõjutatud sellest, mis ümberringi toimub ning mis on siin varem toimunud,” rõhutas ta.
Spiral Gallery on Sooja sõnul väga imposantne ja kuulus näitusekoht. “See on ka hästi ligipääsetav ja see pole selline klassikaline valge kuubi galerii, vaid seal on erinevad kohvikud, näitusesaalid, poed. /—/ Ma usun, et meie näitusele sobib selline kohavalik ideaalselt,” kommenteeris kuraator. Ta lisas, et on väga oluline oma loomingut ka kodumaalt välja viia.
“See on miski, mille poole me peaksime väga sihilikult pürgima. Olgugi, et tänapäeval on erinevate meediumite ja interneti kaudu kõik kättesaadav, aga et päriselt silmast silma neid koostööviise leida, see on hästi oluline. See on ka põhjus, miks näitusel on esindatud just kaasaegsed kunstnikud – et nemad, kes on oma eas päriselt väga viljakas faasis, saaksid neid tutvuseid, võib-olla saaksid ka tagasisidet oma loomingule hoopis teisest maailma otsast, teiste esteetiliste eelistustega. Ma näen, et siin on väga suur arenemise ja kasvukoha võimalus.”