13. oktoobril tähistati lisaks Linnateatri uue maja avamisele ka eesti ballettmeistri ja pikaaegse tantsupedagoogi Helmi Tohvelmani 125. sünniaastapäeva. Riina Roosel oli võimalus tähtpäev üliõpilastega koos veeta. “Küsisin neilt, kas nad teavad Helmi Tohvelmani. Nad on teda õppinud ja ütlesid, et neil tuleb nägu silme ette. Tema austuseks laulsime Raimond Valgre “Helmit”,” rääkis Roose.

Näitlejatele antakse välja Helmi Tohvelmani nimelist auhinda iga kahe aasta tagant. 2022. aastal sai selle Sandra Uusberg Voldemar Panso elulugu käsitlenud lavastuse “Osnap” eest. Panso pidas Tohvelmanist väga lugu. “Panso ütles, et austab Tohvelmani elavate naiste hulgas kõige rohkem peale oma ema. Kui Panso kutsus Helmi Tohvelmani aastal 1957 kooli õpetajaks, siis ta oli 57-aastane. Ta oli igavesti noor ja temast räägitakse legende,” sõnas Roose, kes tunneb ise ka kohustust õpetajana Tohvelmani lugu elus hoida.

Teine legendaarne Linnateatri lavastaja, Adolf Šapiro on öelnud, et kui näitleja suudab tantsida või oma rolli tantsu keelde tõlkida, siis on roll valmis. “Seal on selline kontsentraat, et kui sa mõne žesti, liigutuse või tantsusammuga suudad öelda rohkem kui mitme pika tiraažiga, siis ma arvan, et see on see,” selgitas Roose.

Laulvad näitlejad Linnateatris

Üks legendiks saanud tants on Šapiro 1971. aastal lavastatud “Kirsiaias”, kui Mikk Mikiver tantsib Olav Ehala loodud Kirsiaia valsi taustal. Sellest on legend, kuidas Ehala lugu kirjutas. “Olav Ehala pandi luku taha ja Viivi Ernesaks ütles, et enne välja ei saa, kui valss on valmis. Nii juhtuski, et tuli lugu, mis elab siiani oma elu,” rääkis Roose. Kui Šapiro tuli uuesti Eestisse, et Turgenevi näidendit “Isad ja pojad” lavastada, võttis ta tantsu uuesti kasutusele. See kõnetas nii noori kui ka vanu.

Olav Ehala kirjutas ka Linnateatri taasavamiseks kantaadi, mis Roose juhatusel teatri avamisel tähistamiseks ette kanti. Kantaadi tekst telliti Paul-Erik Rummolt. “Nad mõlemad on oma ala meistrid, mõlemad väga tihedalt seotud teatri ja Linnateatriga, orienteeruvad selles maastikus ja kaasajas. Ma arvan, et nad olid õiged inimesed seda kantaati kirjutama,” on Roose veendunud.

Paul-Erik Rummo kirjutab kantaadi sõnades: “Trahh trahh trahh, teid ootab vältimatu krahh!”. See on Roose sõnul kirjutatud eneseirooniaga, mis ongi suurte kontrastide ja vastuoludega ning üle võlli lüürikaga kantaadile omale. “Et ei juhtuks nii, et ehitad suure maja valmis, kogu aur läheb ehituse peale ja siis pärast pole seda millegagi täita,” lausus Roose.

Kantaati esitasid pea kõik Linnateatri näitlejad ja töötajad. Roose on eriti uhke nende üle, kes varem laulnud polnud, kuid tekitasid ikkagi ühise tunde, et teatri suurust ja pidulikkust rõhutada.

Laulvad Linnateatri näitlejad on kujunenud omaette fenomeniks, mille taga seisabki Riina Roose. Ta nentis, et juba enne teda on näitlejaid laulma pandud ja koolis teevad õpetajad ka individuaallaulmist, et iga inimese häält parandada ning suunata. “Mina justkui riisun koore,” muigas ta.

Et kooslaulmine õnnestuks, on oluline tahtmine seda teha, olla järjepidev ja tuleb julgustada inimesi laulma. “Laulmine on väga intiimne tegevus. See on võib-olla kõige intiimsem, omasem eneseväljendus. Iga inimene võib laulda, selleks ei pea olema laulja. Tuleb julgustada, et see inimene julgeks oma suu lahti teha, siis võibki juhtuda, et muudkui harjutad ja äkki tulebki välja,” lausus Roose.

Panso on öelnud, et näitlejaga peab kujundlikult rääkima. Riina Roose arvab, et muusikas on samamoodi. “Seal peab katsuma siit- ja sealtpoolt, kellel tuleb keerulisemalt ja kellel kergemalt, vastavalt eeldustele ja kui palju on varasemat kokkupuudet. Kõige tähtsam on julgustamine ja tahe,” ütles ta.

Riina Roose Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Mingile maale saab igaüks end laulmisega treenida, on Roose veendunud. “Igaühega saab joosta või hüpata, keegi lihtsalt jookseb väga kaugele ja keegi hüppab väga kõrgele. Teatud žanrid ei ole kõigile jõukohased.”

Linnateatri vanust loetakse praegu 60 aastaga, Riina Roose on teatris muusikajuhina töötanud 32 aastat. Muusikajuht on tema sõnul veidi hämar mõiste. “Kui ma sinna läksin, siis oli see veel eelmise ajastu termin: muusikaala juhataja. Siis oli rohkem kõikide tükkide juures nikerdamist. Praegu on muusika ja laulmisega olnud nii palju tööd meie teatris. Meil on trupp, kellega võib esmapilgul päris kaelamurdvaid asju ette võtta,” rääkis Roose ja meenutas, et ka kantaadiga oli alguses tunne, et ei tea, kas saab jala maha või murtakse kael. “Praegu on alailma vaja midagi suurelt ette võtta,” lisas ta.

Elmo Nüganen, kes on enam-vähem Roose eakaaslane, on olnud ka Roose õpetaja sestpeale, kui ta Roose Linnateatrisse tööle kutsus. “Aastakümneid olen saanud meistri kõrval olla ja tähele panna tema tööd. See on õpetus, ole mees ja õpi,” ütles Roose. Nüganeni lavastused, mis muusikajuhti enim mõjutanud, on “Pianoola ehk mehhaaniline klaver” ja “Hamlet”, mis avas Roose silmad Shakespeare’i suhtes.

“See oskus, kuidas klassika panna elama, tuua ta tänapäeva, suuta inimese igast tüübist välja otsida selle juurika või tüpaaži ja selle tänasel päeval nõnda elama panna, et see puudutab. “Pianoolas” oli hästi suur galerii tegelasi, igaüks, kes saali tuleb ja vähegi kaasa mõtleb, tunneb ennast ära. Ja nagu klassik on öelnud, naerad selle tegelase üle ja siis saad aru, et naerad tegelikult iseenda üle. See äratundmine ja oskus panna näitleja nii tegutsema, et sa unustad selle aja ja see kõik sobib tänase päevaga kokku, see on elu lugemise oskus. Nüganen oskab seda kanda näitlejale ja näitleja omakorda saab publiku enda seljataha,” sõnas Roose.

Ka Tammsaare “Tõe ja õiguse” teine ning neljas osa läksid inimestele korda. “Tammsaare ise on geniaalne kirjanik. Elmo Nüganen tõi selle igavikulisuse lavale ja inimesteni. Inimesed said aru, miks Tammsaare nii mõtles. See seostamine ja samastumine tekib seal. Kui lähed sealt ära nii, et oled saanud naerda ja nutta, siis see jääb meelde,” ütles muusikajuht.

Riina Roose ja Joonas Hellerma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Elu tipphetk läbi muusika

Roose enda muusikalugu algab ansamblist Kiigelaulukuuik, mis asutati 40 aasta eest, aga enam koos ei käi. Kiigelaulukuuik esines pidevalt täissaalidele, ent ühel hetkel tunti, et ansambli aeg on otsa saanud. “See kuuehäälne seltskond, kuuik, oli meile kõigile suureks kooliks. Lisaks sellele, et oli väga tore esineda, oli meil endil ka väga tore olla. Musitseerimine igas proovis pakkus naudingut, sest tekkis õnnetunne. Kui sa laulad kuuehäälselt ja lugu hakkab kõlama, siis see on midagi väga erilist,” meenutas Roose.

Kiigelaulukuuiku liikmed õppisid kõik Otsa koolis ja ergas elu käis nii omavahel kui ka õpetajatega. Suur tähelepanu oli rahvamuusikal, mida õpetas Anti Marguste. “Ta suutis meid nii armastama panna seda rahvamuusikat, et me õppisime pähe kilomeetrite viisi regilaule ja siis meil tekkis tunne, et me peaks neid natuke seadma. Me läksime katri jooksma ja sattusime Tõnu Kaljuste juurde, kes jättis meid meelde ja vaatas, et võib-olla nende inimestega annab midagi keerulisemat teha. See oli sügav vene okupatsiooni aeg ja keegi kuhugi välja ei saanud, aga Tõnu Kaljuste oma kooriga juba sai käia ja tõi mingeid ülikeerulisi noote meile ja tegi meiega proovi. Alguses tundus see võimatu, aga pika harjutamisega saab igasugu asju teha. Siis ta viis meid kokku Olav Ehalaga, niimoodi see arenes. Isegi auväärt Veljo Tormis kirjutas meile ühe pühendusloo – ühe oma viimaseid teoseid “Kiigelaulukuuiku kiigelaul”,” rääkis Roose.

Kõige keerulisem, mida Roose ka oma õpilastele toonitab, on a cappella ehk saateta mitmehäälne laul. “See on asi, mida inimesed saavad laulupeol või koorikontserdil kuulda, aga inimene, kes ise laulab, tajub, et kui midagi hakkab kõlama, näiteks kolmkõla, siis tekib mingi võnge. See on silmale nähtamatu, aga see tekitab inimeses õnnetunnet. See harmoonia ja tunne, et mina saan osa sellest. See on midagi sellist, mida ma ei oskaks mingi muu asjaga võrrelda, see on parim tunne,” ütles Roose ja lisas, et kui keegi küsib, mida ta seal koolis teeb, vastab ta, et puhastab kolmkõla.

Riina Roose Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kiigelaulukuuikuga seoses tegi Roose läbi ka ühe oma elu tipphetke, mis seotud Alo Mattiiseni isamaaliste lauludega. “Ma õppisin konservatooriumis ja mul oli teadusliku kommunismi riigieksam, mis tuli ära teha. Teaduslik kommunism ehk teaduslik mittemidagi. Sealt ma tormasin kohe isamaalisi laule laulma, mis 1988. aastal välja tulid. See kontrast on nii meeletu, et seda ei saa rohkem juhtuda. Kui me seal lauluväljakul öölaulupeol laulsime, siis see tunne, kuidas kogu see rahvamass oli sinna spontaanselt kogunenud ja mingites kohtades rahvas laulis juba kaasa või vastu, see tekitas tõesti lendamise tunde,” meenutas ta.

Tookord vabast Eestist mõeldes oli kujutlus ideaalsem kui see, mis päriselt tuli. See oli Roose sõnul normaalne, sest loodetakse ikka paremat. “Me elasime ju kõik väga kasinalt. Kui me õppisime Otsa koolis või konservatooriumis, elasime ühikates, me olime nii harjunud nii kasinalt elama. Eks mingil hetkel tundus jah, et võib-olla oleks varem pidanud hakkama pudrumäed ja piimajõed voolama, aga siis saad aru, et seis on nii ja me ise peame selle siin korda tegema. Ime oli see, et me vabaks saime,” tunnistas Roose.

Roose meenutas, et juba lapsepõlvest saati oli tema kodus hoiak, et sügaval vene ajal ei antud täielikult alla. “Sa saad aru mingist väiksest ütlemisest või mitteütlemisest, mida tegelikult mõeldakse või millele seistakse vastu. Me näiteks ei vaadanud vene filme kodus, sest oli teada, et seal oli nii palju valet, me ei tahtnud näha seda. Neid nüansse on veel,” ütles ta.

Austus rahvuskultuuri vastu

Regilaul käis kokku elulaadiga, mida enam ei eksisteeri. “Kui sa lased ta läbi kunstifiltri või paned ta sellisesse garneeringusse, kus ta on iseseisvalt olemas, aga tal on mingi kaasaegne asi ümber, nii nagu kõige tuntavamalt on teinud Veljo Tormis, siis on tal selline jõud. Regilaulu võlu on see, et ta on väga lihtne, tavaliselt väikse ulatusega, monotoonne, milles samas on see meditatsioon ja maagia,” kirjeldas Roose.

Ta meenutas, kuidas Veljo Tormis sattus Kihnu pulma, kuulis seal ehedal moel regilaulu ning sai sellest inspiratsiooni. “Veljo suutis minna selle asja tuumani, et sa võtad selle regilaulu ja lähtud temast ning paned selle sinna kunstilisse kostüümi. See toob selle regilaulu tänasel päeval rahvale nii kätte, et väga suur hulk saavad sellest naudingut ja mõistavad teda. Selle kohta on hea näide, kuidas see, mis meile on nii rahvuslik ja omane, võib just rahvusvaheliselt väga palju loorbereid lõigata. Kui meie koorid said hakata käima festivalidel, hakkasid nad seal saama igasugu preemiaid. Siis olevat Heino Kaljuste olnud see, kes ütles, et ega meie koorid nii hästi ei laula, see on ikka Veljo Tormis, kes meile need preemiad toob,” rääkis Roose.

Riina Roose Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Roose on suur laulupeo populariseerija ja kuigi laulupidu sai alguse saksa traditsioonist, on see järjest saksa temaatikast eraldunud. “Me ei laula seal ehedat regilaulu, aga ega regilaul ei olegi kontserdi asi. Veljo Tormise laule me laulame seal ammu. 1969. aastal, kui oli sada aastat esimesest laulupeost, telliti Tormiselt laulupeo kantaat Hando Runneli tekstile,” märkis Roose. Laulupeo traditsioon sai tänavu 200 aastat vanaks. See sai alguse šveitsi laulukultuurist, mis on osa saksa kultuuriruumist. Aastal 1825 toimus ühe Šveitsi mäe otsas suur kogunemine ja laulmine. Riina Roosel oli õnne sinna mäe otsa mõned aastad tagasi ise ka jõuda.

Suure osa oma elust on Roose töötanud noortega. Kuigi kurdetakse, et noored ei tunne enam eesti heliloojaid, pole olukord tema arvates nii lootusetu midagi. “Mart Saart peaks igal juhul teadma, sest tema on meie rahvusliku muusika üks alustala. Ma arvan, et tänu selle aasta suurele laulupeole sai väga suur hulk inimesi teda paremini teadma või üleüldse teadma, sest isegi mudilaskoorid laulsid Mart Saart,” tõi Roose näite. Ta lisas, et Saar oli esimene, kes vana rahvalaulu uude arranžeeringusse pani

Roose tunneb, et kui ta on siia maale sündinud, ei saa tal olla ainult nõudmisi, vaid ka kohustused maa ja rahvaga seoses. “Voldemar Panso ütles, et kui sa äkki jõuad mingile äratundmisele, siis oskad rõõmu tunda ka novembri pimedusest. Fred Jüssi on küll öelnud, et rahva meel on muutlik, aga ma ikkagi tahaks väga rahvast usaldada ja tahaks usaldada ka noori. Ma arvan, et meie kohus ongi noortele seda teadmist edasi viia nii, et nad tunneksid huvi. Kui nad üldse huvi ei tunne, siis äkki see on meie enda viga. Me oleme jätnud tegemata selle,” tõdes muusikajuht. Ta tunnistas, et tänapäeval tuleb inimestele väga palju liiga kergelt kätte ja me ei pinguta enam ega oskagi midagi tahta. “Inimesed ei ole endale midagi välja võidelnud. Tuleb tekitada seda huvi ja peab olema tahe. Ma proovin teha, mis minu võimuses,” ütles Roose.

Riina Roose ja Joonas Hellerma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Roose jälgib hoolega, kuidas eesti keelt räägitakse ja seda kirjutatakse. “Kui meil on niisugused kokkulepped olnud, kuidas keel on rikkam ja nõtkem, siis me võiks seda kasutada. Meil on nii ilus tervitus: “tere”, mis tähendab tervise soovi. Või ka “head aega”, “kõike head”, “nägemist”. Meil on “hüva”. Me vahel ütleme, et me oleme pahurad ja turris, aga need soovid on meil ju kõik seotud heaga. Millegipärast viskame selle nurka ja tsautame ja davaitame ja okeitame. See on kehv. Kui meie neid sõnu ei kasuta, siis kes veel. Siis need hääbuvadki ära. Fred Jüssi ütles, et kõige tähtsam on see, kuidas sa suhtud oma emakeelde,” rääkis Roose.

Raamatuaasta puhul tõi Roose selle aasta alguses välja hariva lavastuse “Alguses oli laul”, kus antakse ülevaade eesti kirjakeele kujunemisest. Kui Roose meie trükisõna ajalukku süvenes, tuli välja, et muusika ja laul läkski kogu aeg ees ja sõna tuli järele. “Ükskõik, mis teema ette võtta, meie kultuur on nii rikas. Kasvõi see sama kirjakultuuri areng on teinud läbi niisugused käänakud ja pakub nii palju naudingut, kui sellesse süveneda,” ütles ta. Eriti toob ta esile noori, kes lavastuses süüvisid täielikult teemasse ja tegid oma tööd parimal tasemel. “Tuleb väga noortesse uskuda, muidu ei saaks õpetajatööd ka teha,” sõnas Roose.

Tüki seisukohast oli suur avastus see, et kuulsa keelemehe Heinrich Stahli üks neljaosalisest käsi- ja koduraamatust trükiti Tallinnas ja sellest sai esimene eestikeelne Eestis trükitud raamat, mis sisaldas ka noote.

Kultuurisoovitus. “Soovitan mitut raamatut. Esimene on Voldemar Panso “Naljakas inimene”. See on Loomingu Raamatukogu uus trükk kuldsarjas, mis on väga tänuväärne, eelmised ongi mul kulunud või kapsaks loetud. Seda ma soovitan kõigile koos Voldemar Panso teise raamatuga “Portreed minus ja minu ümber”. Need on väga vaimukad, iga inimene võib siit midagi leida. Ma ikka ütlen, et kui on vaja minna kuhugi rääkima või mõtteid ammutama, siis sealt saab alati ideid. See, kuidas Panso maalib ka nendest inimestest, kellest ta midagi ei tea, sõnaga sellised portreed, näitab selle mehe suurust ja võimekust teha sõna elavaks. Kuna Voldemar Pansot aeti alailma segamini Gustav Ernesaksaga, siis on mul siin veel Ernesaksa raamat “Nii ajaratas ringi käib”, mis on samaväärne. Kui neid portreid ei oleks, mis tema siia on pannud, siis me ei teaks paljusid asju eesti kultuuriloos,” soovitas Riina Roose.