Kui amatööride seas võitis Jeret kõik, mis võita andis – maailmameistritiitli nii täis- kui poolpikal distantsil –, sukeldus sihikindel spordimees mullu profimaailma. Debüütaastal jäid 33aastase võhmamehe resultaatideks täispikkadel distantsidel 18. ja 19. koht.
Sel hooajal astus mitmekordne Pärnumaa parim sportlane aga pika sammu edasi, kui pingutas nõnda, et leidis end mõlema mõõduvõtu lõpuprotokollist esikümnest – Jeret oli üheksas nii märtsis poolpikal distantsil Ameerikas Dallases kui nüüd Kanaari saarestikus Lanzarotel täispikal.
Tõsi, kahel üheksandal kohal on omavahel väga suur vahe. Vähe sellest, et üks oli poolik ja teine täispikk triatlon, siis USAs lühendati eestlase nõrgim ala ehk ujumine nigela ilma tõttu 1,9 kilomeetrilt 350 meetrini. Nüüd aga krooliti ookeanis ära kogu ettenähtud 3,8 kilomeetrit.
Teisisõnu: äsjane tipptulemus on triatleedi silmis kordades magusam kui paari kuu tagune.
“Kui Ameerikas tuli see üheksas koht natuke nagu kogemata ja kobaga, siis nüüd sain selle ikka ausalt ja jõuga kätte!” resümeeris Jeret, kelle jutu järgi pakub selline tulemus ilmselgelt rahulolu, aga omab ka mingil määral üllatusfaktorit.
Lanzarote “võlu” olevatki see, et enamus sportlasi liigub tulenevalt karmidest oludest alla oma ajaliste võimete ja proovivad kuidagigi kolm ala kokku panna. Nii venib lõppaeg võrreldes teiste mõõduvõttudega tihtipeale tund aega pikemaks.
“Noh, ilmselt kahel esimesel, tippude tippudel polnud häda midagi, aga kõik ülejäänud mehed olid survival mode’s (ellujäämisrežiimil, M. P.),” naeris eestlane, kes pingutas nii kõvasti, et oli sunnitud jooksu teises pooles elus esimest korda kogu mao tühjaks oksendama. “Kõik “surevad” rajal: lihtsalt selle vahega, et kes sureb vähem, see on ka kohe protokollis eespool.
Vähe sellest, et rattatrassile sai minna kambaga koos, oli olulisim, et Jeret tõestas iseendale – ujumises on toimunud areng!
“Armastav abikaasa (Kristina Helery Jeret, M. P.) küsis paar päeva enne starti tõsimeeli, et mida kuradit ma seal basseinis tegemas käin, kui sellest mitte mingit tolku pole?” muheles triatleet, kes suutis nüüd tõestada, et Marika Tikkerbäri õpetussõnad ja pikad tunnid basseinis pole läinud tuulde. “See oli esimene ujumine, mille üle võin uhke ja päriselt rahul olla. Teine üllatus lõppkoha kõrval!”