Päevalilled ei ole ainult ilusad taimed, vaid neil on ka üllatav võime aidata radioaktiivse saastega võidelda. Just seetõttu istutati neid massiliselt nii 1986. aasta Tšornobõli tuumakatastroofi kui ka 2011. aasta Fukushima õnnetuse järel, kirjutab portaal IFL Science.
Päevalillede kasutamine põhineb fütoremediatsioonil ehk taimede abil keskkonna puhastamisel. Need taimed kasvavad kiiresti, taluvad erinevaid tingimusi ning suudavad endasse koguda teatud radioaktiivseid isotoope. Eriti oluline on see, et suur osa nende biomassist paikneb lehtedes ja vartes, mistõttu saab saastunud taimeosad hiljem kokku koguda ja ohutult utiliseerida.
Tšornobõli järel kasutati päevalilli radioaktiivse tseesiumi ja strontsiumi eemaldamiseks pinnasest ja veest. Protsess töötab seetõttu, et need isotoobid matkivad taimedele vajalikke toitaineid: tseesium käitub sarnaselt kaaliumiga ja strontsium kaltsiumiga. Fukushima puhul loodeti ka kasutada sama meetodit, kuid seal ei olnud tulemused nii head. Teadlaste hinnangul sõltub päevalillede tõhusus väga palju pinnase koostisest ja sellest, kui tugevalt radioaktiivsed ained on mullaga seotud. Seetõttu ei suutnud taimed Fukushima saastunud pinnases radioaktiivsete isotoopide taset märkimisväärselt vähendada.
Ometi oli päevalilledel Jaapanis ka teine tähendus. Kohalike jaoks kujunesid need taastumise ja lootuse sümboliks ajal, mil piirkond püüdis tuumakatastroofi tagajärgedega toime tulla, kuna päevalill ehk jaapanipäraselt himawari seondub kohalikus kultuuris rõõmu ja lootusega. Päevalill pole Jaapanis erinevalt Ida-Euroopast õlitaim ja oluline põllumajanduskultuur, vaid eelkõige ilutaim ning haljastuseelement.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (1)