“1941. aastal oli rida Vaguja, Araste ja Kurevere küla elanikke varjanud end “metsvendade” bandes, kuhu kuulus kuni 30 meest. Kui sakslased kuulutasid 1943. aastal välja mobilisatsiooni, läksid paljud neist “metsavendadest” jälle põranda alla, ei soovinud teenida Saksa armees. Punaarmee tuleku järel jätkasid nad enda varjamist, sest ei soovinud teenida Punaarmees.” (Aleksander Resev)
Praegu defineeritakse metsavendi enamasti kui mehi ja naisi, kes varjasid end poliitilistel põhjustel sovetivõimu eest ning kellest paljud haarasid relva võitluseks Eesti vabaduse eest. Metsavendlus (küll erinevate nimede all) on aastasadade pikkune traditsioon varjata end võõrvallutajate ja/või rüüstesõdade eest metsas, soosaartel, rabades jm asustamata paikades.
Pärast Põhjasõda XVIII sajandi alguses jäi Eesti ala Euroopa suurtest sõdadest küll paarisajaks aastaks kõrvale, kuid varjamise traditsioon ei kadunud kuhugi. Ka sõdadevaesel ajal oli varjajaid arvukalt: nende seas ärakaranud pärisoriseid talupoegi või muul moel võimudega (ja mõisaga) vastuollu läinud inimesi, kõige rohkem ilmselt neid, kes hoidsid kõrvale nekrutikohustusest.
Viimane traditsioon oli elujõuline ka XX sajandi keskel, millele viitab sissejuhatav tsitaat Eesti NSV siseasjade rahvakomissari Aleksander Resevi ettekandest 1945. aasta jaanuaris. Ühtlasi annab see ettekanne tunnistust, et oli arvukalt neidki, kes varjasid end nii sovetivõimu kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Viimased pole ajalookirjandusse seni suuremat jälge jätnud. Tänasel vastupanuvõitluse päeval tasubki meenutada, et ka Saksa okupatsiooni aegne metsavendlus on osa vastupanust okupatsioonivõimu(de)le.
Mobilisatsioon Saksa armeesse oli metsavendluse peamine põhjustaja
Massiline varjamine Eestis algas 1941. aasta juuniküüditamise ajal. Sõja puhkemisel NSV Liidu ja Saksamaa vahel lisandusid veel Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjad ja muidu sõjapõgenikud.
Varjamine ei lõppenud pärast rinde üleminekut ja vahetu lahingutegevuse lõppu. Uued varjajad olid esmalt aastatel 1940–1941 sovetivõimuga koostööle asunud isikud, kes olid erinevatel põhjustel Eestisse maha jäänud. Rahva toetuse puudumisel ei olnud neil pikka asu ning politsei ja omakaitse püüdis nad järgmiste kuude jooksul kinni.
Aktiivset kommunistlikku vastupanuliikumist Eestis ei tekkinud ning ka Nõukogude tagalast saadetud partisanid-diversandid ei suutnud partisaniliikumisele elu sisse puhuda. Oli üksikuid kommuniste, kellel õnnestus end pikka aega varjata ja mõni jäigi tabamata, kuid need juhtumid olid pigem erandid. Seda seltskonda siinkohal metsavendadena ja osana rahvuslikust vastupanuliikumisest ei käsitleta.
Saksa okupatsiooni aegne metsavendlus kui omaette nähtus kujunes välja 1943. aastal. Oli teisigi põhjuseid, kuid valdava enamuse uutest metsavendadest moodustasid Saksa mobilisatsioonidest ja muudest sundvärbamistest (nt kohustuslik tööteenistus, hiljem omakaitseteenistus) kõrvalehoidvad mehed.
Varjamatu mobilisatsiooniga alustati Eestis 1943. aasta novembris, kui väkke võeti 1925. aastakäik ja detsembris anti samasugune korraldus 1924. aastakäigule. Kuid see polnud sugugi esimene mobilisatsioon. Varjatud mobilisatsiooniga alustati juba 1943. aasta kevadel Saksamaale tööteenistusse kutsumise egiidi all, kuid anti valida, kas astuda “vabatahtlikult” Eesti SS-leegioni või leiti mingi muu rakendus sõjatööstuses või sõjaväe abiteenistuses.
Üldmobilisatsioon kuulutati välja 1944. aasta jaanuari lõpus aastakäikudele 1904–1923. Pannes juurde ajapikenduse saanute lisandumise ja 1944. aasta suvel 1926. aastakäigu mobiliseerimise ning 1927. aastakäigu kutsumise lennu- ja mereväeväe abiteenistusse, mobiliseeriti kokku ca 50 000 meest. Lisaks tehti omakaitseteenistus 1944. aasta alguses kohustuslikuks kogu täiskasvanud meesoost elanikkonnale kuni 60. eluaastani varasema 1943. aasta sügisel kehtestatud 45. eluaasta asemel.
Mõistagi oli arvukalt neid, kes sugugi ei soovinud Hitleri eest verd valada, ükskõik kui rahvuslikku rüüsse need rahvusvahelise õiguse vastased aktsioonid üritati maskeerida. Juba 1943. aasta varjatud mobilisatsioon/tööteenistusse võtmine tõi kaasa massilise Soome põgenemise, kuid oli ka arvukalt mehi, kes end Eestis varjasid.
Metsavendade ja põgenike ridasid täiendasid nii hilisemad mobilisatsioonid kui ka Saksa armee eesti väeosadest deserteerinud mehed. Kokku oli Saksa väeteenistusest (ja tööteenistuskohustusest) lühemat või pikemat aega kõrvale hoidnud meeste arv arvatavasti viiekohaline.
Mobiliseeritud eestlased Balti jaamas 17. augustil 1944. Autor/allikas: Ilja Pähn, TM F 1038:37, Tartu Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1356051
Suhtumine Saksa okupatsiooni aegsetesse metsavendadesse
Mõiste “metsavend” juurdus kõnekeelde tollaste propagandaasutuste suunamisel ja enam-vähem paralleelselt Saksa okupatsiooni aegse metsavendluse väljakujunemisega. Enne teist maailmasõda oli sellel pigem negatiivne tähendus.
1941. aasta sõjasuvel kasutati terminit “metsavend” küll kohati vastupanuvõitleja sünonüümina, kuid see polnud üldkasutatav. Rohkem kasutati “partisani” mõistet. Saksa okupatsioonivõimude silmis oli viimasel aga negatiivne tähendus ning seostus pigem vastaspoole kommunistlike partisanidega. Õigemini üritati vältida ka partisani mõistet ning kasutada sõna “bandiit”. Sõna “partisan” ei kadunud nõukogudevastaste võitlejate puhul küll kirjasõnast täielikult, kuid “metsavend” tõrjus selle järk-järgult välja.
Ühtlasi laienes suunatud propaganda käigus metsavenna mõiste tähendus. Kui algselt tähendas see vaid vastupanuvõitlejat, siis hiljemalt 1942. aastast neidki, kes end 1941. aasta sõjasuvel sovetivõimu eest lihtsalt varjasid.
Mõistagi hakati rahvasuus metsavenna üldmõistet kasutama ka Saksa võimude eest varjajate kohta. See omakorda valmistas propagandistidele meelehärmi. Näiteks 5. augustil 1943 avaldati ajalehes Eesti Sõna rahvavalgustuslik artikkel “Metsavendlus”, mis lisas teatud päevakohaseid aspekte ja ühtlasi üritas lugejatele selgeks teha, kui kohatu on selline sõnakasutus Saksa sundvärbamistest kõrvalehoidjate kohta, kus viimased pannakse ühte patta suvesõja kangelastega.
Üsnagi tabavalt võtab tollase mõttemalli kokku Saksa-aegse metsavenna Haljend Vasseri mälestuskatke, milles isa õpetab poega, et see end Saksa mobilisatsioonist kõrvale hoiaks: “Poig, ära poliitikasse oma nina topi – kui kaks suurrahvast sõdivad, hoia end eemale.”
Aastatel 1941–1943 toimunud värbamiste asjus oli suhtumine, et suurriikide vahelisse sõtta ei jää väikerahvad kunagi hiljaks ja parem kui sinna oma nina üldse ei topiks, üsnagi laialt levinud ning elanikkonna suhtumine metsavendadesse oli kui mitte just positiivne, siis vähemalt neutraalne ja mõistev.
Mis olid konkreetsete inimeste kõrvalehoidmise põhjused, seda tagantjärgi enam kindlaks ei tee. Arvatavasti oli arvukalt neidki, kes hakkasid end varjama rahvusliku vastupanuliikumise (või pigem passiivse opositsiooni) üleskutsete peale.
Rahvuslased lähtusid Atlandi Hartas deklaratiivselt lubatud rahvaste enesemääramisõigusest ning vaenlasena nähti mõlemat kuritegelikku režiimi, nii NSV Liitu kui ka Saksamaad. Terve 1943. aasta vältel oli rahvuslike jõudude üleskutsete põhisisu boikoteerida Saksa armee värbamisi.
Tuues paralleelina näiteks olukorra Leedus, siis seal ei peetudki üldmobilisatsiooni elanikkonna vastuseisu tõttu võimalikuks. 1944. aasta alguses, kui Punaarmee oli jõudnud Leedu piirini, avaldas rahvuslik vastupanuliikumine lõpuks valmisolekut mobilisatsiooni mingil kujul toetada. Algseid mobilisatsiooniplaane analüüsides võib oletada, et sakslased eeldasid ka Eestis kui mitte mobilisatsiooni läbikukkumist, siis vähemalt massilist kõrvalehoidmist.
Pöördeliseks kujunes raadiointervjuu Jüri Uluotsaga. Uluots, olles formaalselt peaminister presidendi kohustes ning üks väheseid nõukogude repressioonide küüsist pääsenud juhtivatest poliitikutest, oli seni hoidnud madalat profiili ja vältinud avalikke kontakte Saksa võimudega. 7. veebruaril 1944 oli intervjuu raadioeetris ning ilmus seejärel trükituna suuremates ajalehtedes, jõudes enamike Eesti inimesteni.
Tegemist oli Uluotsa esimese avaliku poliitilise avaldusega Saksa okupatsiooni ajal ning selles kutsus ta üles mobilisatsiooni toetama. See ei tähendanud otseselt kursi muutust, vaid vihjet, et olukorras, kus Punaarmee on juba taas Eestisse tunginud, tuleb eestlastel toetada reaalset, mitte illusoorset jõudu. Esmane on bolševikud tagasi tõrjuda ning küll sakslastega jõutakse hiljem kompromissile ka Eesti Vabariigi järjepidevuse asjus.
Kiirelt orienteerus ümber ka põrandaalune rahvuslik opositsioon ning 1944. aasta kevadel organiseerunud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee võttis Uluotsa seisukohad oma tegevuse aluseks. Uluotsa raadioesinemise mõju üldmobilisatsiooni õnnestumisele oli ilmne ning kokku tuli ligi 40 000 meest, mida oli palju rohkem, kui julgeti loota, aga see ei tähenda, et kõrvalehoidjaid poleks olnud. Samuti deserteeris arvukalt mehi hiljem väeosadest.
Tollaseid metsavendi rahva hulgas otseselt küll reeturiteks (või bandiitideks) ei nimetatud, kuid suhtumine oli negatiivne (või ebalev), ning see kuvand näib neid saatvat siiamaani. Näiteks järgnenud uue Nõukogude okupatsiooni ajal aastatel 1947–1949 metsavendade koostatud manifestis “Metsavendluse ideoloogilised alused” suhtutakse mobilisatsioonist kõrvalehoidnutesse küll mõistvalt, kuid ühtlasi näitena võitlusest ilma ideoloogia ja eesmärkideta, mis mitte kuhugi viia ei saa.
Üsna tabavalt võttis asja olemuse kokku legendaarne metsavend Alfred Käärmann:
“…juhul, kui nad kätte saadi, istusid nad mõne nädala vangis kuni väeossa saatmiseni. Saksa võimud neid karmilt ei karistanud, sest rahvusvahelise õiguse kohaselt ei võinud okupeeritud maal sundmobilisatsiooni välja kuulutada. Eesti politsei ja omakaitse mehed aga selliseid oma nahka hoidvaid metsavendi ei puutunud. Olid nad ju omad poisid, kes polnud ohtlikud. Nende seas oli ka relvastatud mehi, kuid röövimisi nad toime ei pannud, sest neil polnud selleks mingit vajadust. Süüa, peavarju ja viina said nad oma kodudest ja taludest, kus nad vahel ka tööd tegid. Pealegi ei rakendanud Saksa okupatsioonivõimud metsavendade omaste ja abistajate vastu mingeid karistusi.”
Käärmann küll lihtsustab olukorda mõneti, kuid üldistavalt nii oligi. Vähemalt 1944. aasta üldmobilisatsioon loeti kordaläinuks ning kodurahu huvides ja metsavendade radikaliseerumise vältimiseks ei järgnenud tõsisemaid repressioone ega silmatorkavat metsavendade abistajate/pereliikmete kimbutamist. Saksa võimude silmis tähendasid varjajad küll ebameeldivusi ja halba eeskuju, aga kuna neid peeti passiivseteks ja apoliitilisteks, siis leiti, et nende jälitamisega pole põhjust üle pingutada.
Kokkuvõtteks
Alates 1944. aasta algusest oli metsavendadesse suhtumine kahetine. Paljuski vene rahvusest elanikega Petserimaal, kus mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid oli kõige rohkem, näitaski see kohalike elanike üldisemat meeleolu. Mujal Eestis võis metsavendade suhtes kohata küll mõistvat suhtumist, kuid eelkõige maal külakogukonnas ei pruugitud kõrvalehoidmisele vaadata sugugi hea pilguga, eriti kui suures osas majapidamistest teenis keegi sõjaväes.
Ei tasu ka unustada, et kõrvalehoidjate püüdmist pidid põhiliselt korraldama sisuliselt oma valla mehed omakaitseteenistuse raames, mis tekitas kindlasti lisapingeid nii püüdjatele kui ka varjajatele.
Nii oli maapiirkondades üldisem suhtumine “jänese polgu meestesse” mitte niivõrd vaenulik kui teatud põlgusevarjundiga, sest mingit arusaadavat sihti nende tegevuses ei nähtud või halvemal juhul tõlgendati seda Punaarmee ootusena, mis päästaks nad sihitust metsaelust.
Selle vaatenurga järgi võis neid tinglikult panna ühte patta Nõukogude partisanide ja diversantidega. Viimastesse oli aga rahva suhtumine üldiselt väga vaenulik kuni Saksa okupatsiooni lõpuni.
Nõukogude lendleht, mis kutsub politseis ja omakaitses teenivaid eestlasi, mitte jälitama end Saksa võimude eest varjavaid inimesi. Autor/allikas: RM _ 1866 Ar1 190:1, Virumaa Muuseumid SA, http://www.muis.ee/museaalview/2756391
Tollased metsavennad ei mõjutanud tagantjärgi tarkusena kuigivõrd sündmuste käiku Saksa okupatsiooni ajal ei heas ega halvas mõttes. Pigem oli nende tegevus (või tegevusetus) kantud aastasadade pikkusest traditsioonist end võimude ja sõjategevuse eest varjata.
Kui kostub väiteid, et “õiged” metsavennad nad polnud, siis ootaks paremaid argumente kui apoliitilisus, selge sihi puudumine ning vähene aktiivsus. Kõrvalehoidmine teenistusest okupatsiooniarmees polnud kindlasti apoliitiline akt. Ettekujutus, et kõikidel metsavendadel oli nii 1941. aasta suvesõjas kui ka sõjajärgsel ajal kindel siht silme ees, on pigem praegune soovmõtlemine. Suvesõjas aktiivselt võidelnud metsavendade kõrval oli ka palju passiivseid varjajad ning sõjajärgsel ajal oli neid juba suurem enamus, nii et pole mõtet sedasama ette heita Saksa okupatsiooni aegsetele metsavendadele.
Siinkohal võiks rõhutadagi metsavendluse järjepidevust sõltumata okupatsioonivõimust ja tulla põgusalt tagasi sissejuhatuses esitatud Aleksander Resevi tsitaadi juurde. Kui seda ettekannet tähelepanelikult lugeda, siis osa sellest seltskonnast, keda konkreetselt antud dokumendis kirjeldatakse, varjasid end nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal ning mõnevõrra hiljem kujunes neist kõige tõsiseltvõetavama vastupanuorganisatsiooni Relvastatud Võitluse Liidu tuumik eesotsas Endel Redlichiga. Nimetada neid mehi apoliitilisteks “nahahoidjateks” on igal juhul kohatu.