Otepääl on selles loos eriline koht. Just siin, paigas, millel on Eesti lipu ajaloos sügav ja püha tähendus, kõneleb sinimustvalge kuidagi vaiksemalt, aga tugevamalt.
Ta ei lehvi siin üksnes tuules, vaid ka kõnetab. Ta meenutab meile aega, mil oma riiki veel ei olnud, aga oli usk. Oli vaim. Oli julgus unistada Eestist. Sinine, must ja valge on kandnud meie rahvast läbi aegade, kus tuli hoida selg sirge ka siis, kui südamel ja hingel oli raske. Sinimustvalge on olnud meie rahva vaikne tõotus: see on meie Eesti, mis ei kao.
Jakob Hurda mõte, et kui me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult, sobib trikoloori sünnipäeva eel eriti hästi meie südamesse. Eesti lipu suurus ei seisne tema mõõtudes, vaid selles, mida ta meis äratab – tänutunnet, uhkust, vastutust ja armastust oma kodumaa vastu.
Tähistame koos Eesti lipu sünnipäeva just seal, kus sinimustvalge ajalugu on eriti elav ja südamelähedane – Otepääl. Tulgem kokku perede, sõprade ja kogukonnana. Heiskame lipud, kanname trikoloori alati südames ning näitame, et Eesti lipp on nii eilse kui ka tänase päeva ühendav ja elav jõud, mis meid kannab.
Palju õnne, armas Eesti lipp, oled alati meie südames!