Õhk seisab, kuid farangid on liikvel. Parvedena lippavad nad kommivärviliste – roosade ja roheliste – taksode suunas, langedes lennureisist rammestatuna jahedatele nahkistmetele, vargsi lootes, et ei saanud juba lennujaamas rahaga tünga. Ilmselt said.
Mariel on õlal spordikott, ülahuule kohal üksik higipiisk. Kodust Sindist tuli kaasa vaid esmavajalik. Lühikesed püksid, T-särgid, hambahari. Plätud, kindlasti plätud. Sentimentaalsem kraam pidi mahtuma südamesse, mitte käsipagasisse. Nõnda jäi maha ka kaisuloom, suur valge lumetiiger, mille tüdruk kunagi 500 krooniga ostis. Seda ei tohi te ära visata ega kuuri alla heita, võttis ta vanematelt veel enne lahkumist lubaduse.
Kaks aastat varem oli 15aastane Marie hakanud tegelema Tai poksiga. Mitte tohutust kutsumusest, vaid klassivenna eeskujul, kes võttis ala nõnda tõsiselt, et oli käinud isegi teisel pool maakera muay thai laagris.
Marie oli omajagu katsetanud. Mänginud lauatennist, ratsutanud, tantsinud hiphoppi, kuid kõik need tegevused mõjusid rohkem nagu randevuud. Mitte sõit päikeseloojangusse, vaid käik McDonald’sisse – põgus, lõbus, mitte kuigi toitev. Ei midagi tõsist. Tai poksi trenn tundus teistsugune. Eksootiline. Natuke ohtlik, kohe kindlasti lahe. „Pärnus tahtsin lihtsalt kõva vend olla, alles siin jõudsin Tai poksi sügavama tähenduseni,“ ütleb Marie (26). Sindist süda, Siiamist sisu.
Tipp
Oled juba tellija?Logi sisse