17 aastat tagasi, kui Joeli teine laps oli aastane, saabus selgusehetk, mis sundis ta spordi juurde naasma. „Tütar oli süles magama jäänud ja kui ma teda vaikselt teisele korrusele tuttu viima hakkasin, avastasin poole trepi peal, et ma ei jaksa laps süles ühe jutiga üles minna. Pidin vahepeal puhkama. See ehmatas ära,“ kirjeldab Joel, kes kaalus tol hetkel veidi üle 100 kg. Selsamal hetkel sündis otsus muutuda. „Hakkasin paar korda nädalas trenni tegema ja söömist piirama. Ei läinudki väga kaua aega, kui naksti oli 20 kilo all. Sealt nägin, et tagasiteed ei ole – niipea kui rutiinist kõrvale kaldusin, hakkasid kilod tagasi hiilima,“ meenutab Joel. Jõusaalitrenn, jooksmine ja rattasõit pakkusid piisavalt vaheldust, ent tagantjärele ütleb ta, et pigem oli see teadmatult enese lõhkumine, sest treenerit ta abiks ei võtnud ja rapsis huupi kuidas oskas.
Keskiga, traumad ja jonnakad kilod
Viis aastat tagasi märkas Joel, et senine taktika enam ei toimi. Iga järgneva aastaga lisandus halastamatult üks kilo, hoolimata sellest, et mees oli enam kui 10 aastat järjepidevalt kolm korda nädalas jõusaalis tegutsenud. „Joosta ma enam ei saa. Mõlemas põlves tekkisid lühikese ajavahemiku jooksul meniski rebendid. Kui ma valuga lõpuks dr Mardna juurde jõudsin, ütles arst, et siin pole muud kui operatsioon ja jooksmisega on lõpp. Aga mulle meeldib joosta ning jõusaalist üksi ei piisa!“
Joeli plaanist end taas vormi ajada ja esimestest muljetest sel teekonnal, loe edasi juba artiklist.
Oled juba tellija? Logi sisse