“Mina ja issi oleme natuuri poolest hästi sissepoole, pigem vaiksed, aga emme ja noorem õde Anni on hästi väljapoole, kes tahavad kogu aeg tegutseda ja tegutsevadki,” kirjeldas Toomas Trossi ja Haide Männamäe tütar Emma Tross. “Mul on kaks ja pool aastat noorem vend Siim ning neli ja pool aastat noorem õde Anni.”
Emmal on ka 12 aastat vanem poolõde Maria, kes on sündinud isa Toomas Trossi esimesest kooselust. “Terve mu kasvamisaja on Maria elanud Inglismaal. Ta saatis mulle sünnipäevaks kirjakesi ja kingitusi. Vanem õde on mind hästi paju mõjutanud,” tõdes Emma.
Mariaga tutvus Haide, kui tüdruk oli kaheaastane. “Maria oli minu ja Toomasega koos Kopenhaagenis, ta on meiega ka koos elanud, läks Eestis 1. klassi. Kui Maria sai 12-aastaseks, läks ta koos oma emaga Inglismaale elama. Marial on nüüd endal juba kaks last,” sõnas Haide.
Haide meenutas, et Emma sündi ootasid nad seitse pikka aastat. Pärast väikest meditsiinilist sekkumist ta lõpuks sündiski. Haide oli Emma sündides 32-aastane.
Kui pere teine laps Siim sai kolmeaastaseks, diagnoositi tal autism. “Siim oli ääretult rahulik beebi, ei nõudnud midagi, võis pikalt omaette olla. Kohe, kui diagnoos pandi, sai hakata tegutsema, et last ja iseennast aidata,” meenutas Haide. “Siim on väga värvikas kuju, ta räägib, ta laulab, võiks teha kõike, tal on väga hea mälu. Ta on ülitundliku kuulmisega. Lahenduseks on praegu see, et tal on kõrvaklapid peas, kus ta kuulab endale meeldivat muusikat ning ei las end ümbritsevatest helidest häirida.”
Kolmas laps Anni oli Haide sõnul väga aktiivne laps. “Sündinud sportlane, ronis mööda riiuleid üles. Füüsiliselt andekas. Anni ja Siim olid lahutamatud tegelased, Emma vaatas kõike kõrvalt. Nüüd on õed ringiga kokku saanud.”
Haide lapsepõlv möödus Kohtla-Järvel, kus tema ema oli kohalik kuulsus, ortopeed Mare Aadumäe, kelle juurest on läbi käinud kõik Jõhvi, Kohtla-Järve ja Kiviõli patsiendid.
“Mu emme, ema Mare on väga empaatiline inimene, ta on minu jaoks väga oluline, ema on kodu süda. Kui ema on kodus, siis on kõik asjad korras. Hoidku selle eest, et ema on haige, niisugust asja ei tohi olla, emad pole kunagi haiged. Kui mu ema oli kord haige, tundus mulle, et mu maailm variseb kokku, laps ei oska ju kuidagi aidata,” meenutas Haide. “Mul on ema ja paps. Paps oli rohkem isa, kui oli mu oma isa.”
Haide käis veel lasteaias, kui tema ema ja isa läksid lahku. “Isa oli minu jaoks teistsugune mees, ta ei ole minu kasvamise juures olnud. Paps oli palju väärtuslikum mees minu jaoks. Isa oli kohalik automehaanik, kellele tihti maksti töö eest pudeliga ja tihti joodi see pudel koos ka ära,” sõnas Haide. “Kui see ühine joomine jõudis koju, siis ei olnud see enam tore, õnneks oli emal nii palju julgust, et jääda kahe väikese lapsega üksinda. Mul on väga helge lapsepõlv olnud.”
Haidel on poolteist aastat vanem vend Haver, kellega neil on ühine isa ja kümme aastat noorem vend Andres, kelle isa on paps.
Nooruses tegi Haide aktiivselt sporti, ujus ja mängis väravpalli, aga tegi ka muid alasid, mida vaja. Koolis oli tal väga soe ja ühtehoidev klass, mis tegelikult muutis tema elu. “Minu klassivend oli Hindrek Maasik ehk Masa, tuntud režissöör ja tema ütles, et Pedas on sisseastumiseksamid, lähme meie ka. Mul endal polnud õrna aimugi, mida ma pärast kooli lõpetamist tegema hakkan.”
Haide sõnul polnud keskkooli lõpetamisaastal lavakasse vastuvõttu ja seepärast läkski ta Pedasse. “Meie vägevast kursusest ei langenud mitte keegi ära ja keegi ei läinudki lavakasse.”
Haidega koos õppisid Pedas Sepo Seeman, Kristjan Jõekalda, Madis Milling, Henrik Normann, Tiina Vilu, Katrin Tuuksam ja paljud teised.
Haide ja Toomas Trossi pilgud kohtusid Pedasse sisseastumiskatsetel, kui Margus Tuuling vastuvõtukomisjonist palus Haidel laulda üks laul esireas istuvale pruunsilmsele poisile, kes oli Toomas.
“Sel hetkel rohkem midagi ei sündinud, käisime mõlemad rahulikult koolis. Kui Toomase kursaõde Anne Velt tegi lavastuse ja kutsus kampa ka noorema kursuse omad, siis nii hakkas vaikselt susisema. Toomase kursus ei tahtnudki laiali minna ja viis inimest nende kursuselt otsustasid teha väikese teatri ja nii sündis teater G-Garaaž, millega tehti tihti ringreise,” ütles Haide.
Emma meenutas, et nägi või kuulis lapsena kuskilt, et korralikus kodus peab vits olema ja tõi ise vitsa tuppa. “Mäletan, et emme oli nii segaduses, miks see vits siin on. See seisiski meil kapi otsas ja kasutusse kunagi ei läinud,” muheles Emma.
“Esinemispisik oli mu sees kogu aeg, aga sellega kaasneb ka tohutu närv,” meenutas Emma.
Emma elu raskemad hetked on seotud noore inimese ebakindlusega, milline ta välja näeb ja mis teised temast arvavad. “Küsimus, kas ma olen ilus. See tekkis juba lasteaia ajal, mis on tegelikult hirmutav. Mind pole kunagi narritud, aga kuskilt see mulle pähe istutati, see ei ole tulnud kodust. Sellest tõuseb ka sotsiaalne ärevus. Täiesti pseudoprobleemid, aga mis juurduvad väga sisse ja mida peab hakkama lahti harutama.”
Emma sõnul on ta rääkinud emale kõigest, aga vahel lihtsalt ei oska rääkida, kui sa arvad, et ärevus on ju kõigil. “Ma ei osanud seda tol ajal isegi probleemiks pidada. Ühel hetkel sain aru, et ei ole normaalne, et ma oksendan iga kord enne esinemist või kui pean minema bussi peale, aga see on mu päevaplaanis natuke teistmoodi kui tavaliselt, tekib sellest nii suur ärevus, et olen kella neljast saadik üleval, vähkren voodis ja ei tea, mis selle murega peale hakata. See on mu igapäevane elu, millega ma olen harjunud. Peas on väga palju kinni, tahaksin, et seal oleks mingi nupp, millega saaks kustutada ja lasta kõik mittevajaliku šahtist alla.”
Aga pärast tohutut ärevust tuleb Emma sõnul tohutu vabanemise tunne, kui ärev situatsioon on mööda saanud. “See on nii hea tunne.”
Emma meenutas, et kogu pere elas pikka aega kahetoalises korteris, kus kolm last magasid ühes toas ja ema-isa elutoas ning seepärast õppis Emma alati hommikuti, kui korteris oli rahulik ja vaikne ning kõik teised veel magasid.
“Ma võitlen vaimses mõttes sellega, et ma olen palju üksi olnud, aga ma ei tea, kas ma oleksin ka tahtnud, et mul keegi oleks kogu aeg kodus olnud ja sabas käinud. See on mind väga palju kasvatanud, et ma olen pidanud olema väike emme. Aga ma olen väga rahul kõigega, kuidas mu emme ja issi on minuga olnud, ma olen neile väga tänulik,” ütles Emma. “Raskeks läks siis, kui mul oli vaja abi küsida, aga mu kõrval polnud sel hetkel kedagi, kellelt abi küsida. Kui tahtsid oma elu elada, aga pidid olema kodus, aga mul pole selle tõttu mitte midagi tegemata jäänud.”
Haide sõnul olid kõige keerulisemad hetked siis, kui lapsed olid veel lasteaiaealised ja nad elasid Trummi tänaval. “Ma pidin läbi mõtlema, mis järjekorras ma need tegelased autost välja tõstan nii, et me jõuaksime kõik koos liftini. Siim jooksis ühes suunas ja Anni teises ning õnneks oli Emma, kes seisis minu kõrval, tema oli väga alalhoidlikult alati minu lähedal. Miks me kolisime kõigi mugavustega neljatoalisest korterist Nõmme kahetoalisse korterisse, siis seepärast, et seal oli aed ümber ja ma sain lapsed õue lasta,” meenutas Haide.
Samal ajal hankisid Haide ja Toomas endale ka teatrimaja ja nii oldi korraga kahe kodu omanikud. “Väga suur aur läks teatrimaja remontimisele ja vedamisele ning seepärast jäi kodu aastateks tagaplaanile. Olime väga tihedas hõives just sel ajal, kui meie lapsed olid väga väikesed ja õnneks on Margot ja Valdeko, kes on meie laste teised vanemad.”
Emma oli kuueaastane, kui ta oli esimest korda üksinda kodus. “Mul põlesid terve öö kõik tuled, ma ei julgenud tulesid ära kustuta ja raadio mängis ka kogu öö.”
“Ma armastan öelda, et Emma on peast teater, sest ta on sündinud teatripäeval. Ja mitte ainult Emma, vaid Anni tegelikult samamoodi, sest lapsed on meil kõik artistid,” muheles Haide.