Arthur Jafa Veneetsia biennaali peaauhinna Kuldlõviga 2019. aastal. Foto: Felix Hörhager / Getty Images
Seekord lähen “Süütu pilgu” rubriigis päriselt süütuks. Kirjutades USA kaasaegsest visuaalkunstnikust Arthur Jafast (sündinud 1960), astun valdkonda, millega Eesti kuraatorid ja kriitikud kohalikul kunstiväljal pigem vähe kokku puutuvad. Iseasi, kuivõrd saab kaasaegne visuaalkultuur üldse olla “kohalik”.
Vähemalt mulle teadaolevalt on Eestis eksponeeritud näitustel kahjuks vähe mustanahalisi kunstnikke, kes käsitleksid rassiprobleeme, mustanahaliste kultuuri, identiteeti ja ajalugu. Ka mina tutvusin Jafa loominguga esmalt 2019. aastal Veneetsia biennaali peanäitusel, kus ta pärjati Kuldlõviga, ning taaskohtusin tema teostega sel kevadel Veneetsias juba märksa mahukamal, Arthur Jafa ja Richard Prince’i ühisnäitusel “Helter Skelter”.