Aida järel ehitatakse saun
„Ülemine ots tuleb veel ära teha, lagi peale. Elektrisüsteemi pole veel sees. Neli aastat tagasi aprillis hakkasime pihta,“ näitab Veiko osaliselt vana aida palkidest püsti pandud hoonet.
Algul unistas külade rahvas oma küünist. Kui naaberkülas pakuti 120aastast aita tasuta äraviimiseks, istus kogukond kokku ja otsustas palkmaja ehitamise kasuks.
„Kõik tegime külarahvaga ise. Oma paarkümmend inimest käis ehitamas, neist vaid üks oli enne seda tööd teinud. Aga püsti ta saime! Jaanipäeval alustasime ja novembris, nädal enne lund oli kivikatus peal. 1905. aasta lõhn on veel sees. Vanast palgist välja ei vedanud, uusi kasutasime ka. Ukseaugud ehitasime kõrgemaks, et ikka korralikult käia saaks. Vanal aidal polnud teist korrust,“ tutvustab Veiko uhkelt seinapalki patsutades.
Plaan on hakata maja välja rentima, et katta kasvõi muruniitmise kulu.
Veiko osutab taamal Reiu jõe poole jäävale vundamendile, kuhu järgmisena kerkib külasaun. Saunagi jaoks pakuti annetusena järgmine sobilik vana palkhoone. Neil nädalatel tuleb see lahti võtta ja külaplatsile vedada. Mõned metsaomanikud annetasid puuduolevad palgid. Enne talve peaks saun katuse alla saama.
Aasta metsamajandaja on iseõppija
Külaselts on kirjutanud edukalt 18 projekti, mis on arendamiseks toonud sisse üle 100 000 euro. Hajaasustusprogrammi toega tulevad juurde veel kanalisatsioon ja veevärk. Seni on vabatahtlikuna pannud õla alla u 40 inimest ja kümme ettevõtet.
„Eelmine vallavõim maksis meil projektide omaosalustasud. Uue kohta ei saa ka midagi öelda, jaanipäevaks saime 500 eurot. Sügiseks on vaja soojustuse ja elektri jaoks leida omaosaluseks 1900 eurot, eks siis ole näha,“ arutleb Veiko.
1998. aastast on külarahvas järjepidevalt koos jaanipäeva pidanud. „Seitse aastat äkki oleme kanuumatka teinud? Sel aastal jäi tegemata, vett lihtsalt polnud jões. Koolilastega siiski käisime,“ räägib ta kogukonna teisest vapiettevõtmisest jaanipäeva kõrval.
Ja rõhutab, et küla asju ajades peab väga isetult toimetama. „Oma huvisid ei tohi kuskil esile tõsta, seisma peab teiste eest, siis on enda huvid ka lõpuks kaitstud,“ selgitab ta oma põhimõtet.
Veiko kolis mere äärest Häädemeestelt Kalda külla kasuisa majja 1998. aastal. Kasuisa 30 hektari metsa korrashoidmine tõi talle mullu aasta metsamajandaja tiitli.
„Ma olen metsanduses olnud iseõppija. Mul oli 30 aastat aega harjutada. Kuskil raamatus oli tarkusetera: millal inimene on vana? Siis, kui ta enam ei õpi,“ ütleb ta muigvelsui tiitlivõitu meenutades ega plaani niipea õppimist lõpetada.
Politseinikuna tuli distantsi hoida
Suurema osa 29aastasest tööstaažist patrullpolitseinikuna töötanud Veiko peab praegu pensionipõlve ja teeb enda sõnul seda, mida tahab.
„Politseinikuna hoidsin ise külaasjadest rohkem distantsi. Erinevalt politseitööst saan nüüd siin inimestega suhelda positiivses võtmes. Budistlikus maailmas öeldakse, et inimene on sündinud ilma andma, pensionil olles on minu andmise aeg kätte jõudnud,“ võtab ta kogukonna hingeks olemise kreedo kokku.
Kindlasti saab maal hakkama ka üksi omaette pusides ja kiiremini, kuid Veiko ei kahtle, et koos on lõbusam ja jõuab kaugemale.
Ta on ka seda meelt, et kogukonnad ei peaks üksnes sissepoole elama, vaid suhtlema naabritega ja arendama turismi, et paikkonna tuntust suurendada. Ka ta ise hakkas valdkonnakauge inimesena turismi vastu huvi tundma ja sai mais kätte giidipaberid.
„Mind kutsuti koguni Pärnu turisminõukogusse, kus on tähtsad ettevõtjad koos. Ju see sealt tuli, et olen valla turismiedendamises kaasa rääkinud ja nii-öelda oma kraavist välja vaadanud,“ arvab ta ise.
Üle valla teatrihuvilistele korraldab ta Ristiküla külaseltsi alt ka teatrissesõite. „120 inimesega läheme Kiidjärvele „Baskini“ etendust vaatama.“
Parasjagu tuleb üle välja saeveski poolt naabrimees Avo Kaun ja uurib, kas ta Tarvastus toimuva etenduse „Kolhoos Vesiroos“ väljasõidule on kirjas.
Grupp on juba täis, kuid Veiko lubab panna ta ootejärjekorda.
Kohalikest sõidetakse muudkui üle
Veikole on vastuoksa, et inimesi ei kuulata, kogukondi ei kuulata, kaasamiskoosolekud on formaalsed, kohalike muredega ei arvestata. Ta räägib naabruses Kikeperas täis elujõus metsade arutust uputamisest ja inimeste võitlusest harjumuspärase elukeskkonna säilimise eest. Saarde valla inimeste ellu sekkuvad ka kerkivad tuulikud, Rail Baltica ehitus, kavandatav vesinikutoru ja uued õhuliinid.
„Kohalikest inimestest ja nende arvamusest sõidetakse üle!“ on ta murelik. „Sellepärast ongi kogukondadel vaja rohkem koos käia, et oma mõtteid kuuldavale tuua, julgeda rääkida ja ühist arusaama kujundada, et meid hakataks võtma tõsiselt.“
Veiko annab panuse valla kogukondade ümarlaua käimatõmbamisse, sest näeb laiemat vajadust Saarde valla nähtavuse ja tuntuse nimel tööd teha. 30 küla on saadud ühe laua taha. Ta kiidab Tartu ülikooli teadurit Dagmar Narussoni, kes aitab neil avalikku dialoogi pidada. „Meid on õpetatud üksteist kuulama. Suudame üksteist usaldada. Ilma poliitikata.“
Loomulikult loodab Veiko, et kogukonna hinge võit tuleb nende külla, kuid kui peaks minema teisiti, ta väga kurb pole, sest pidu tuleb ikka. „Järgmine metsapäev koos metsamajandaja tiitli väljakuulutamisega on eelmise võitja kodukohas. Mul pole ju mõtet lasta seda Kilingi-Nõmme viia, meil aida juures külaplatsil ruumi piisavalt,“ ütleb ta muheledes.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (1)