Korduvalt Eestit esindava loo autorina Eurovisioni lõppvõistlustel käinud Lõhmus räägib, et kindlasti on lauluvõistlus selle aja jooksul, kui tema seal on käinud, kõvasti muutunud. „Eelkõige on muss teine, inimeste suhtumine on teine ja tehnika on totaalselt teine,“ ütleb Lõhmus. „Nad proovivad seal kasutada kõike võimalikku telemaagiat, mida vähegi võimalik leida. Juba käivad mingid hologrammijutud.“
Lõhmuse – kes on kunagi olnud ka indie- ja shoegaze’i-mees, samuti punkar – väitel käib Eurovisionil osalemine lihtsalt muusikaprodutsendi elu juurde. „Kui sa teed poppi, siis mingil hetkel tekib kellelgi, mõnel lauljal, vajadus osaleda Eesti Laulul. Ja kui see vajadus juba tekib, siis järelikult pead olema valmis ka selleks, et sind lükatakse areenile, mille nimi on Eurovision.“
Saatejuht Raul Saaremets viib jutu ka sellele, et aastaid tagasi, kui Eesti vabariigis kehtis veel kroon, rääkis Eesti autorite ühingu esindaja, et Eestis on päris mitu autoritasude miljonäri, ning küsib Lõhmuselt, kas tema võis olla autoritasude miljonäride edetabelis esimesel või teisel kohal.
„Mina ei oska seda üldse kommenteerida,“ vastab Lõhmus. „Mingisugust edetabelit meile kellelegi küll ei näidata seal, et kes on kes ja kus on kus. Ma ei oska öelda, palju siin Eestis neid inimesi on, kes oleks teeninud miljoneid. No raske uskuda. Ma ei räägi üldse endast mitte praegu. Aga noh: meil on muidugi Arvo Pärt.“
„Aga kas sa võiksid vähemalt alustavatele muusikutele öelda, et sa elad ära?“ küsib Saaremets.
„Jah,“ kostab Lõhmus. „Ma tahtsingi lõpuks sinnamaani jõuda, et mitte kuskile päris metsa oma jutuga laveerida – kui sa ikka väga palju pingutad ja teed oma tööd hästi, siis on sellel ka mingi tulemus. Siis tuleb sealt loomulikult päris arvestatav summa ja sa saad sellega ära elada. Aga suureks miljonäriks ja rahamagnaadiks ei saa Eestis muusika kirjutamise äriga keegi.“
Saatejuht Raul Saaremetsa valikul hinnati järgmisi lugusid:
Koit Toome „Ma põgenen“,
Drake’i „Janice STFU“,
Liisi Koiksoni „Endaga vii“,