USA-s on komme, et hukkamisi kutsutakse vaatama valitud isikud, ohvrite lähedased ja ajakirjanikud, kes mõnikord minestavad või tormavad hukkamisruumist välja, sest nad ei suuda vaatemängu jälgida.
Olenevalt osariigist on süüdimõistetu hukkamiseks kasutusel surmav süst, elektritool, gaasikamber, poomine või mahalaskmine. Kõige rohkem tapetakse vange surmava süstiga, mis aga alati surmav ei ole. Vähemalt mitte esimesel korral.
Hukkamine on piinamine
Üks viimaseid USA meedias tähelepanu pälvinud hukkamisi oli 21. mail, mil Tennessees seoti hukkamiskambri lavatsile Tony Carruthers. Mees oli kolmes esimese astme mõrvas süüdi mõistetud juba 1996. aasta aprillis. Eesriie tõmmati eest ning publik asus jälgima mõrvari põrguteekonda.
Pealtvaatajate huvi näha mõrvari viimaseid hingetõmbeid jäi aga rahuldamata. Rohkem kui tund aega lamas Tony Carruthers hukkamisraamile seotuna. Timukad üritasid uuesti ja uuesti leida veeni, millesse paigaldada surmavat lahust organismi tilgutavat kanüüli, kuid see ei õnnestunud. Nad otsisid sobivat veeni kätelt, õlgadelt, jalgadelt, kaelalt ja rindkerelt, kirjeldas väljaandele USA Today ruumis viibinud Ameerika kodanikuvabaduste liidu surmanuhtluse projekti vanemnõunik Maria DeLiberato.
Oled juba tellija?Logi sisse