Grete, oled täna pisut teistsuguses rollis kui tavapäraselt. Põll ette ja kliente teenindama. Millised kogemused sul endal teenindava personaliga seni on olnud?
Igasugust teenindust on ette tulnud. Enim on häirinud pigem noorte teenindajate vähene kogemus. Meie noored on natuke hajevil, ei suuda keskenduda ja on lisaks liiga aeglased. Üldiselt on Eesti teeninduskultuur ja -tase siiski väga kõrge ja väga hea. Pigem tunned välismaal, et tahaks Eesti teeninduse taset ja isegi Eesti toidu taset.
Mida teed, kui pakutav toit ei vasta ootustele? On sul julgust öelda, et see supp on pisut jahe või et liha küpsusaste pole päris medium-rare, või et selles kastmes on küll liiga palju soola? Oled pigem julge või tagasihoidlik klient?
Sedavõrd hullu olukorda pole olnud, et oleksin pidanud toidu kööki tagasi saatma. Kui lihal polegi seda õiget küpsusastet, siis mis seal ikka.
Nüüd tuleb siiski meelde – ühe korra sain restoranis paneeritud kana, mis oli natuke toores. Siis küll palusin, et kana ahju tagasi pandaks. Tehti ära. See ei olnud minu jaoks probleem.
Oled täna lokaalis Vatican „Täiesti pekkis õhtusöök staaridega“ heategevusüritusel väga eriskummalises rollis – pead olema pisut nagu „aga mind ei koti“ teenindaja rollis. Saad sa sellega üldse hakkama – oled ju loomult väga armas ja hea inimene.
Väga tore, kui minust on selline mulje jäänud, aitäh! Mina panen täna pigem fantaasia mängu – olen lihtsalt hajameelne teenindaja, kes unustab pidevalt ära, mida telliti ja kuhu lauda telliti. Seda on lihtne mängida, aga mõne vimka viskan ka kindlasti sisse.
Tere tulemast hullude teenindajate seltskonda!