Ebaõiglust pole Sandra väikesest peale kannatanud. „Ma ei saa sellega üldse hakkama ja selle suhtes ma olen väga kirglik, ema ütles ka ükskord, et sa ei saa teiste elusid elada,“ ütles ta ja mainis, et tema jaoks on siiamaani õppimise koht, et mitte võtta kanda teiste muresid. „Ma ei saa neid lahendada, ma saan olla toeks ja aidata, kui küsitakse abi, aga ma tahan väga lahendada teiste asju.“
„Huvitav asi, mis sellel kevadel välja tuli, kui käisin psühholoogia juures, et minus on kurbuse foon ja ma pole kindel, et tahan sellest üldse lahti saada,“ sõnas ta ja lisas, et tema maailmapilti mõjutas väga palju see, kui ta kuulis 7-8-aastasena kultuurikoolis pilli õppides rahvamuusikute kurbi sõjalaule. „Neid lugusid on nii palju ja see oli minu jaoks nii ilus.“
Lahkuminekute kohta ütles Sandra seda, et inimesed ei saa kunagi kokku kellegagi selle mõttega, et varsti lähme lahku. „Sa eeldad ikkagi, et jääd kokku, aga kurb asi on see, kui inimesed ei küsi endalt, et kas see on ka asi, mida praegu tahan, naistel tuleb see murdepunkt paar aastat enne ja pärast neljakümneseks saamist, kus sa hakkad küsima, et kas need asjad, mida tahtsin kahekümne aastaselt, on samad, mida ma tahan praegu,“ selgitas ta ja lisas, et eelkõige pead endale selgeks tegema, miks sa midagi teed.
Ta jätkas: „Üks asi, millega lahutades maadlesin, olid ootused ja eeldused, mis sa olid seadnud endale, mõtlesid, et oled kellegagi elu lõpuni koos ja nüüd sa hakkad enda identiteeti muutma,“ rõhutas ta ja lisas, et inimesed arenevad oma eluteel ja paarisuhtes väga palju. „Emaks saamine muudab ka väga palju, kui sa oled enda sees kasvatanud inimese, muudab mõnd inimest vähem ja mõnd rohkem.“
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (24)