Kõik kokkutulnud tõusid jälle püsti ning vantsisid laiali.
Ka järgmine pool tundi osutus poole tunni pikkuseks. Jällegi helises kell, jällegi oli tiksunud 30 minutit igaviku poole, aga lastevanemate ehk riigikogu vanemate kolleegium lõpetas koosoleku. Korraks tekkis lootus, et kõik saavad teada, mis seal vahepeal toimus ja miks me poolteist tundi ootasime.
Spiiker Kivimägi õiendas oma toolilt: «Kolleeg ja saadik Kalle Grünthal on unustanud käe püsti. Kas see on meelega või see lihtsalt jäi püsti?»
Grünthal omakorda seletama: «Minul ei ole midagi kogemata! Ma saatsin teile meili, aga teie ei ole sellele üldse vastanud!»
Edasi läks keeruliseks, kesise põnevusega ja valjuks sõnavahetuseks spiikri ning Grünthali vahel, tegemaks selgeks, kas Grünthali kaotsiläinud meil on riigikogu töökorra mõttes protseduuriline küsimus.
«Te ei vastanud mu meilile!»
«Andke Grünthalile väljaprinditud meil, las läheb rahulikult magama!»
Hääl saalist: «Kontrolli, kas sul elekter on!»
Grünthal aga spiikrile: «Ma ei saa aru, mis teiega juhtunud on!»
Spiiker: «Teie minut on läbi!»
Ööistung Foto: AW STUFF
Sel hetkel kukkus plõksima Taat Helme: «Kui mina kord seal tooli ministrina küsimustele vastasin ja Reformierakond oli opositsioonis, siis me küll näpuga järge ei ajanud, kui pikalt keegi räägib!»
Pinginaaber Liisa Pakosta vaatas mulle samal ajal kurbade silmadega otsa ja päris tasakesi «Miks me siia praegu tulime?».
«Kust mina tean!» vastasin.
Samal ajal karjus Grünthal oma pingis vääneldes: «Võtke teerull maha!»
«Kus see teerull on?» huvitus Kivimägi.
«Siin!» karjus jällegi Grünthal õudusega.
Edasi läks kõik täiesti sassi. Suvaline kvadrofooniline kisa mitmest pingist kestis mitu minutit.
Mõtlesin samal ajal igatsusega õndsatele hetkedele pool tundi tagasi, mil ütlesin puhvetis leti ees viibivale Eerik-Niiles Krossile:
«Sa oled täna tasane nagu perenaine!»
Ning Eerik-Niiles naeratas hubaselt.