Riigikogu töötab üha sagedamini läbi sadu lehekülgi seadusemuudatusi, mille kõiki tagajärgi ei mõista enam isegi rahvaesindajad ise. Viimased juhtumid, hasartmänguseaduse näpukast kuni kriisiolukorra ja riigikaitse nn mammutseaduseni, on teinud aktuaalseks küsimuse: kui hästi on kontrolli all otsused, mis võivad piirata põhiõigusi ja meediavabadust?
Eriti teravalt kerkib see esile uute volituste puhul, mis annavad riigile võimaluse ajutiselt vaigistada meediakanaleid või üksikuid hääli. Kus jookseb piir vajaliku julgeoleku ja liiga mugava tsensuuri vahel ning kes seda piiri tegelikult valvab?