Hollandi otsus riigistada Hiina omanike kätte liikunud kiipe tootev ettevõte Nexperia ilmestab, kuidas strateegilised ressursid võivad olla muundunud linnusõnnikust transistorideks, kuid sisulises mõttes pole riikide toimeloogika sajanditega muutunud, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Elus toimetulekuks vajatakse erinevaid asju. Mõned vajadused on ajas enam-vähem püsivad, aga palju on ka muutunud ja lisandunud. Võiks arvata, et inimestele on kõik kümme sõrme kallid. Mõnes küsitluses peetakse aga nutitelefoni olulisemaks ja ollakse valmis sõrmest loobuma, kui sunnitakse kahe vahel valima. Individuaalsete vajaduste kõrval eksisteerivad kollektiivsed, riiklikud ja inimkonna vajadused. Näiteks võib ettevõte vajada kaubamärki, riik riigipiiri ja inimkond kosmost.
Viimasega seoses sõlmiti 1967. aastal kosmoseleping, et taevakehad ei kuulu nende suveräänsusnõude alusel ühelegi riigile. Näiteks, kui keegi jõuab enne teisi kohale ja kuulutab selle enda omaks. Leppe sõlmimine on naljast kaugel, kuna seal leidub palju kaevandatavaid ressursse.
Ometi on mõned riigid lubanud oma eraettevõtetel Kuult või asteroididelt kaevandatud ressursse endale jätta. Lisaks on mitmed isikud n-ö müünud Kuul või Marsil maatükke, tuginedes 1967. aasta lepingu väidetavale juriidilisele lüngale. Arusaadavalt ei hakka ükski rahvusvaheline organsatsioon rahast ja lapikesest Kuu pinnal ilma jäetud inimeste nõudeid kaitsma.
Maal tegutsetakse palju sõjakamalt. 15. sajandil alanud maade avastuste võidujooksus jagasid Euroopa suurriigid maakera koloniaalsfäärideks, kogudes neilt kulda, hõbedat, vääriskive, vürtse ja sajandite jooksul mõnele saarele kogunenud linnusõnnikut. Viimane oli n-ö kulda väärt võimas väetis, mille väärtus põldudel mitmekordistus.
Toonane toores ja ahne protektsionism sünnitas esimesed ressursinatsionalismi ilmingutega riigid. Need kehtestasid suveräänse kontrolli strateegiliste varade üle. Seejärel peeti enda omaks kuulutatu kallal käijate vastu suuri maa- ja merelahinguid.
Tööstuse areng muutis endale hoidmise reflekse aina sõjakamaks. Britid kaitsesid Walesi kaevandusi Prantsuse sissetungi eest. Keiserlik Saksamaa ihaldas nii Kongo kautšukit kui ka Alsace’i alade rauamaaki. Pinged vallandusid kahes maailmasõjas ja 1970. aastate naftakriisi näol, levitades veelgi enam ressursinatsionalismi, kui Ladina-Ameerika ja Aafrika iseseisvunud riigid natsionaliseerisid välismaalastele kuulunud kaevandused ja põllumaa.
Esialgu lihtsatena näivad majanduslikud tülid muutusid eksistentsiaalseteks strateegiateks, sest mehhaniseeritud võimu ajastul tähendas kontroll kütuse ja toidu üle võimu toita armeesid ja näljutada vaenlasi. Aastal 1973 naftarikaste Iraani, Iraagi, Kuveidi, Saudi Araabia ja Venezuela koostööorganisatsiooni OPEC-i kuulutatud Lääne riikide vastane naftaembargo näitas, et ressursid ei olnud pelgalt kaubad, vaid need olid ka relvad.
Ajalugu tunnistab, et sotsiaalsete arengute suurim tõukejõud on vaenlane. USA-s räägitakse tehnoloogia arengule enneolematu tõuke andnud “Sputniku momendist”, ehk päevast, mil ameeriklasi hirmutas pea kohal kosmoses piiksuv Nõukogude esimene tehiskaaslane. Sealt algas ja koos naftakriisiga hoogustus elektrienergial toimiva tehnoloogia alane arendustöö, haridusmaastikule loodi praeguseks kuulsaks saanud ülikoolide tehnoloogia erialasid ja uusi institutsioone.
Maailma väärtuslikemate börsiettevõtete esikümnest tõrjuti mitu naftatootjat, mis asendati IT-ettevõtetega. Esikümnes on vaid üks naftafirma, kaheksandal kohal asuv Saudi Araabia Aramco. Ülejäänud on kõik IT-ettevõtted. Vahest kaks: Amazon ja Tesla omavad ka traditsioonilisema äri elemente, aga needki ettevõtmised on konkurentidest üle tänu IT-tehnoloogia rakendamisele.
Pole vist saladus, et pooljuhid, nagu dioodid ja transistorid, moodustavad modernse digitaalse elu vereringe. Mikrokiibid on strateegiline ressurss. Lääneriikide peamine põhjus Taiwani kaitsmiseks Hiina võimaliku agressiooni vastu on seal tegutsev unikaalse võimekusega elektroonikakiipe valmistav TSMC, tõlkes Taiwani pooljuhtide valmistamise tehas. Maailma tippettevõtete edetabelis on TSMC üheksandal kohal, eespool Teslat.
Hiinaga käib üpris avalik sõdimine just pooljuhtide küsimuses. USA ja Euroopa riigid kas piiravad või keelavad koos tehnoloogia võimekust toetavate seadmetega ka kõrgtehnoloogiliste mikrokiipide eksporti Hiinasse. Ühtlasi takistavad nad sealsete tehnoloogiate kasutamist ja ettevõtete tegutsemist oma territooriumil.
Pooljuhtide kui strateegilise komponendi tähtsust joonib alla Hollandi valitsuse äsja välja kuulutatud ebatavaline samm. Sealsed poliitikud riigistasid varem Philipsi kontserni kuulunud ettevõtte Nexperia. Tegemist on maailma ühe suurima lihtsate pooljuhtkomponentide valmistajaga. Natsionaliseerimise põhjus on firma kuulumine Hiina omanikele ning kartus, et kaubandustülide ajal satub ohtu nii Hollandi kui ka Euroopa majandusjulgeolek.
Uuel ajastul ei võitle me mitte ainult oma maa eest, vaid ka nähtamatute vooluringide eest. Dioodid ja transistorid pole ainukesed uue strateegilise väärtuse kandjad. Neid pole mõtet koju koguda. Igaüks aga saaks ja peaks hoolima oma andmetest.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.