Laias plaanis on meil ühiskonnas tehisaru teemadel kaks gruppi inimesi. Esimesed on peaminister Kristen Michali moodi, kes arvavad, et kümne aastaga võiks majandus tehisaru tõttu poole võrra kasvada. Rein Raud ütles intervjuus Sirbile, et tehisaru on õudne ja paneb kultuuri seisma ning lisaks tekitab see ka kliimaprobleeme. Selliste inimeste seas on ka aina enam noori inimesi. Ma vist ei pea küsima, kumba gruppi teie kuulute?

Ma arvan, et ikka peab küsima, sest see, et ma juhin TI-hüppe programmi, ei tähenda seda, et ma olen ise ilmtingimata täiesti pime selles osas, mis puudutab tehisaru mõju keskkonnale. Ma arvan, et kogu see temaatika on natukene komplitseeritum kui üks või teine grupp. Kõige olulisem on tegelikult siin hoopis see, et tehisaru kui nähtus enam karpi tagasi ei lähe. Küsimus on nüüd selles, et mida me teeme selle nimel, et hariduskontekstis inimesed rumalaks ei jääks. See on see kõige primaarsem küsimus, mida me TI-hüppes küsime.

Teie programmist on avalikkusele rohkem välja paistnud ITI nime kandev õpirakendus. Programm ise on ju laiem ning teil on ka teisi ülesandeid?

Muidugi, meie jaoks on kõige olulisem tegelikult see, et meie õpetajad ei jääks antud kontekstis üksi. Ma arvan, et Eesti on selles mõttes tubli olnud, et hariduslikus kontekstis Eesti õpetajad ise on väga loomingulised, alati ise otsivad võimalusi, sest Eesti haridussüsteem lihtsalt on selline, mis lubab Eesti õpetajatele päris suurt autonoomiat. Aga sellest olenemata on sinna kõrvale vaja ka tuge, on see siis tegelikult seesama ressurss, et näiteks seda tehisaru ise üldse õpetajad uurida saaksid, või siis üldse mõtestada seda, mida tähendab tänapäeval digipädevus, kui sinna juurde kuulub ka tehisaru.

TI-hüpe on selle jaoks loodud. TI-hüpe muidugi ei toimeta siin mingisuguses vaakumis, vaid meie partneriteks ka näiteks selle digipädevuse mõtestamisel on haridus- ja noorsooamet ja haridus- ja teadusministeerium (HTM). Kindlasti teeme tihedalt nendega koostööd.

Õpetajate osas on siin väga palju ainealaseid küsimusi. Tehisaru kohe kindlasti ei ole selline süsteem, mis enda olemuselt, eriti kui me räägime generatiivsest tehisarust, sobitub näiteks kõikidesse õppeainetesse. Ma arvan, et õppeained, mis on selgelt väga loomingulised – kunst, muusika, kehaline kasvatus, mida me täna liikumisõpetuseks kutsume. Missugust rolli mängib üleüldse tehisaru sellistes kontekstides?

Selle aasta jooksul on õpetajad pidanud päris hoolega arutelusid enda õpilastega, gümnasistidega. Ja tõepoolest, see, mida te ka väitsite, et väga paljud noored on tänapäeval tehisaru kontekstis väga skeptilised, vastab täiesti tõele.

Ka koolides endas on kolm gruppi. Õpilased, kes on teinud väga teadliku valiku tehisaru mitte kasutada. On õpilasi, keda tegelikult suuresti see teema ei huvita, nad kasutavad seda, mis neil käepärast on, et koolitööst natukene lihtsamalt läbi saada. Ja on õpilasi, kes kasutavad tehisaru väga teadlikult, kasutavadki näiteks meie õpirakendust või teisi AI-lahendusi, läbi mille mingisuguseid materjale selgeks teha, mis võib-olla koolist selgeks ei saanud. On õpilasi, kes mõtestavad enese jaoks ära väga selgelt, mis selle tehnoloogia võimalused on.

Aga ma arvan, et see on väga hea, et meil on ka õpilasi, kes on võtnud väga selge seisukoha, et neil on mingisugune lähenemine ja nad on enda jaoks ära mõtestanud. Mõtestamine, ükskõik kummas suunas, on alati parem kui ükskõikne lähenemine.

Mulle tundub, et just kooli kontekstis ongi kõige tähtsam lähenemine õpetajatele. Noored tihtipeale saavad ju niikuinii aru, kuidas uued asjad toimivad.

Kuulsin hiljuti lugu, et teil oli programmi ühe aasta täitumise tähistamine ja üks õpetaja – kes oli sinna kutsutud justkui eestvedajana, et on väga palju tehisaru kasutanud oma õppetöös – rääkis, et tegelikult ei ole ta midagi erilist teinud ning õpilaste arusaam tehisarust on temast parem. Kuidas üldse on võimalik õpetajateni see viia, et nad reaalselt tahaksid ja oskaksid seda tehisaru kasutada, et see aitaks tunde paremaks, efektiivsemaks teha?

Eks siin ongi mitu lähenemist. Ühelt poolt, millega me augustis 2025 alustasime, olid massiloengud õpetajatele, millel oli päris palju vaatajaid, tuhandeid gümnaasiumiõpetajaid Eestist. Hiljem me lähenesime ka õpiringide metoodika läbi. Õpiringid on enamustele Eesti õpetajatele tuttav metoodika, mis on selline, kus õpiringi juhivad tavaliselt üks-kaks õpetajat, kes on mingi teema kontekstis saanud täiendavat tuge. Meie puhul nad saavadki siis TI-hüppest seda ja enda koolis jagavad enda kolleegidele neid teadmisi.

Eks me siin puhul peame endale aru andma, et TI-hüpe tuli ja kuulutati välja tegelikult 2025. aasta kevade hakul. Väga paljudel puhkudel on Eesti koolisüsteemis gümnaasiumijuhtidel kevade hakuks plaanid juba tehtud. Väga paljud koolijuhid tegelikult tulid vastu ja leidsid võimaluse ka see tehisaru mõtestamine endale strateegilistesse plaanidesse võtta.

Ma olen väga tänulik nendele koolijuhtidele, kes ukse meile avasid ja ma saan täiesti aru ka nendest koolijuhtidest, kes on meile mõista andnud, et nemad tegelevad teemadega uuel õppeaastal. Neil oli juba selleks õppeaastaks plaanid tehtud. Kooli kontekstis seda teemadevalikut, mida koos õpetajaskonnaga kooli juhtkond ette võtab, peab väga põhjalikult läbi kaaluma. Aeg on koolis kõige suurem ressurss ja õpetaja vaba aeg on meil eriti kallis ressurss.

Mul on väga hea meel nende õpetajate osas, kes on juba koos toimetanud. Mul on hea meel nende koolijuhtide osas, kes on öelnud, et nad uuel õppeaastal seda kindlasti ette võtavad. Mis puudutab enda ainevaldkonna küsimusi, siis TI-hüpe on hiljuti saanud valmis ka sellise vahelehe nagu didaktika.tihuppe.ee, kus meil on praegusel hetkel viie erineva õppeaine materjalid üleva. See käsitleb ka didaktilist käsitlust nende õppeainete juures – kuidas tehisaru saab olla kasulik. Aga tegelikult ka õpetajate enda kommentaare, kus nad on erinevaid asju ja meetodeid katsetanud, kus nad on saanud nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi. Kuna valdkond on nii uus, siis tõepoolest me sõna otseses mõttes samal ajal kui TI-hüpe toimub, mõtestame me koos õpetajatega seda.

Uuest õppeaastast me kindlasti võtame ka palju enam koolituste kontekstis ainevaldkonnapõhise lähenemise. See võibki tähendada, et me istume ainult füüsikaõpetajatega, võib-olla ainult bioloogiaõpetajatega koos ja vaatame tehisaru just selle nurga pealt. Laias laastus õpetajad kogu aeg kujundavad didaktilist poolt ise.

Samal ajal peab taustal toimuma haridusteaduslik ja hariduspsühholoogiline mõtestamine selle kohta, kas kõikidel nendel asjadel, mis me teeme, tegelikult on kasu. Haridustehnoloogia, on see siis tehisaru või mingisugune muu vidin, mis tehnoloogiliselt kuskil arvutis õpetajal on – kui see tegelikult efektiivsust ei tõsta, midagi kvaliteetsemaks ei tee, siis see on tehnoloogia kasutamine tehnoloogia pärast ja sellest me peaksime hoiduma.

Kas selle mõtestamise ja analüüsiga tegelete ka teie või ootate selleks abi väljaspoolt?

Selles osas on meil tegelikult õnneks head koostööpartnerid olemas. Kaasprofessor Jaan Aru uurimisrühm juba uurib tegelikult sellesama õpirakenduse mõju. Uurimistöö, mida nad TI-hüppega ja HTM-iga koostöös teevad, võtab sisse näiteks õpetajate arusaam ja õpilaste arusaama tehisaru kirjaoskusest. Seal käsitletakse ka teisi teemasid. See annab meile õppeaasta lõpuks päris hea diagnoosi selles osas, kuidas TI-hüppe esimene aasta mõju kontekstis tegelikult oli.

Lõppanalüüs peaks Jaan Aru sõnul valmis saama selle kalendriaasta lõpuks. Ühelt poolt me võime rõõmu tunda selle üle, et eile [esmaspäeval] saime mingis mõttes väikese joone alla tõmmata, et esimene pilootaasta on tehtud. Vaatame edasi, kuidas me teisel aastal õpetajaid ja õpilasi toetada saame. Aga kõige olulisem on tegelikult see, et teadlased annaksid sellele päriselt diagnoosi, ja just nimelt Eesti enda teadlased, kes tajuvad meie kultuuri ja hariduse konteksti.

Tuleme tagasi ITI-nimelise õpirakenduse juurde. See on spetsiaalselt Eesti haridusasutuste jaoks loodud mudel ning natukene teistsugune kui tavaline tehisaru. See ei ole lihtsalt ei ole kratt, kes küsimise peale teeb, vaid küsib hästi palju vastu.

Sain natukene ise ka seda näppida ja küsisin näiteks: “Palun ütle mulle, mis on Eduard Vilde pseudonüümid?” See hakkas mult seepeale uurima ja küsima, miks ma seda teada tahan, mis konteksti selle paigutada tahan. Mul tekkis tunne, et miks peaks noor tahtma seda üldse kasutada, kui seda on palju raskem kasutada kui tavalist tehisaru?

Jah, ma arvan, et see kogemus, mis sa said, ongi õppimiskogemus – enese jaoks kogu õppimisprotsessi läbimõtestamine. Aga küsimus on aus. Kui me mõtleme selle peale, miks see nii palju küsimusi küsib, siis aus vastus on see, et eks me ise ka kindlasti võtame selle mitu korda ette ja proovime sättida sellisel viisil, et iga asja peale ei ole tõesti vaja küsimusi esitada. Mõne asja kontekstis on üsna mõistlik see, et ta annaks korrektse vastuse, eriti kui asi puudutab lühikest faktiküsimust, mille õpilane nagunii kodus paari sekundiga välja guugeldaks. Sellistel puhkudel on meil tehnoloogilisi võimalusi seda teha.

Me peame muidugi silmas pidama ka haridusfilosoofilist poolt. Oleme väga palju suhelnud Jaan Aru, Grete Arro ja teiste haridusteadlastega, et mida me tegelikult soovime saavutada. See meelet kõikide vastuste etteandmine ei ole tegelikult alati parim viis õppimiseks. Õpilased on seda meile tegelikult juba ammu mõista andnud.

Mõni aeg tagasi üks meie töötajatest tegi korralikku vox populit. Käis mööda Eesti gümnaasiume ringi ja kogus kasutajalugusid. Kasutajalugudest tuli väga selgelt välja üks minu lemmiktsitaate praegusel hetkel, mida ma ka meie tehnoloogiapartnerile OpenAI-le olen öelnud. Õpilased ütlevad: palju potentsiaali, aga jube tüütu. Ehk siis mingis mõttes seesama kogemus, mille teie saite.

Missugune ideaalmaailm siis võiks välja näha, kuidas ta täpselt peaks õppimist suunama, kergendama või aitama?

Eks ta tegelikult natukene läheb kokku sellega, milline on Eesti klassiruumi kontekst. Kui me mõtleme selle peale, et Eesti haridussüsteemis on endiselt olukord, kus gümnaasiumiklassis on ühe õpetaja kohta umbes 36 õpilast, siis loota sellele, et kõik 36 õpilast saavad klassis täpselt samasugust tähelepanu nagu õpilane, kes julgeb ja tahab kätt tõsta, asuda dialoogi õpetajaga ning aktiivselt kaasa mõelda, on keeruline.

Samal ajal on meil klassis õpilasi, kes on täna natuke väsinumad. Lihtsalt teema on keeruline. Siis see võimalus, et tal on kodus olemas selline abi-tuutor, kes aitab lahti mõtestada, kuidas üleüldse mingisugusele teemale läheneda – sellest on kindlasti mõnedel õpilastel juba praegusel hetkel kasu. Me oleme teadlikud, et sellel on juba praegusel hetkel teatud õpilastele kasu.

Kõige selle kontekstis on tehisaru-tuutor ilmselgelt lihtsalt järjekordne võimalus, kuidas endale mingit asja selgeks teha, kui see tehnoloogia sulle sobib. Endiselt pole hariduskontekstis midagi paremat välja mõeldud kui näost näkku õpetamine.

Kõige suurem probleem ongi see, et 36 õpilast versus üks õpetaja – ühel õpetajal Eestis ei ole alati aega kõigi jaoks. Sellest tingituna kasvab Eesti haridussüsteemis ka erisuste hulk, mis tähendab seda, et meil on väga palju vaja mõelda ka selle peale, kuidas me õpetajaid säästame. Seesama tehnoloogia tuleb ka õpetajatele appi natuke teise nurga pealt.

Siin on lugusid sellest, kuidas mõni noor õpetaja lindistab Whisperiga [OpenAI tehisarul põhinev keeletuvastusmudel] enda tunde üles, et hiljem luua järgnevateks õppeaastateks korralik õppematerjali kogum – ehk kõik, mis tunnis loovusest tuleb, saab õppematerjaliks.

Paralleelselt on keelemudelid väga levinud hästi paljude keeleõpetajate seas. Siin on ilmselge loogika, et keelemudelid on keelekontekstis väga osavad. Nad on inglise keeles väga head, tegelikult ka hispaania ja prantsuse keeles väga head. Nii et keeleõpetajate seas näeme me väga suurt kasutust. Õpilastele tehakse selliseid erilähenemisi, kus luuakse simulatsioone, et nad saaksid tunnis rääkida näiteks Emmanuel Macroniga prantsuse poliitikast. Õpetajad lähenevad väga loominguliselt sellele, kuidas tehnoloogia neile võimalusi pakub.

Taaskord, see on lihtsalt üks võimalus, mille osas peab muidugi ettevaatlik olema, sellepärast et sellel tehnoloogial on natukene rohkem teravaid nurki kui varasematel tehnoloogiatel, mis on koolidesse tulnud. See tähendabki, et meie õpetajad peavad väga teadlikud olema, mida see tehnoloogia võimaldab, mida ta ei võimalda, ja kus tuleks kasutada vana head paberit ja pastakat.

Vaatasin ka numbritele otsa. Kui ma sain õigesti aru, siis kokku on õpiprogrammil õpilaste hulgas 12 000 kasutajat hulgas. Iganädalaselt kasutab seda 4000, mis on üks kolmandik. Kas selle tulemusega saab rahul olla?

Need on unikaalsed kasutajad. See tähendab tegelikult seda, et iga nädal ei pruugi need olla samad kasutajad. Me teame ka seda, et õpilased kasutavad tehnoloogiat paljudel puhkudel näiteks töödeks ettevalmistamiseks. Üks populaarne kasutusviis, kuna ta tõesti küsib palju küsimusi, on see, et laetakse enda õpetaja materjalid sinnasamma ITI-sse ja see aitab õpetaja materjali pealt õpilasi näiteks mõneks tööks ette valmistada.

Olukorrad, millistel puhkudel õpilased seda kasutavad, on väga erinevad. On ka õpilasi, kes on öelnud, et nad ei ole iganädalased kasutajad. Need 4000, mis me oleme sinna üles märkinud, on unikaalsete kasutajate hulk, mitte 4000 ühte ja sama kasutajat kogu aeg. See täpne määr on natukene kõrgem. Aga nii nagu ma kirjeldasin, on see tehnoloogia mõne õpilase jaoks suurepärane õpipartner, mõnele ta juba praegusel hetkel sobib sellisena, nagu ta on.

Aga nagu ka hea ajakirjanik ise ütles, võib ta mingitele õpilastele tunduda sellisena, mis küsib liiga palju küsimusi. Eks me proovime seda tehnoloogiat viia rohkem sellisele kujule, et ta on suuremale hulgale õpilastest meeldiv.

Ivo Visak Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Tuleme korraks ka rahastuse juurde, sest see on alati väga huvitav teema. Teie sihtasutus on öelnud, et see peaks toimuma 50–50 printsiibil, kus pool rahast tuleb riigilt ja pool erasektorist. Kas te olete suutnud selle juurde jääda?

Oleme suutnud selle juurde jääda.

Aga sellegipoolest palusite HTM-ilt üht miljonit eurot lisarahastuseks. Kuhu see raha kulub?

Meie majandusaasta liigub õppeaasta järgi ehk saab 31. augustil läbi.

Sealt samast kirjast on näha, et sellest lisamiljonist 60 000 eurot läheb kommunikatsiooni alla. Miks see summa täpselt niisugune on? Ma saan aru, et teil on majas kommunikatsiooniinimesed olemas, aga miks seda välispartnerlust ekstra vaja on?

Kui me mõtleme selle peale, et meie programmis on praegusel hetkel ka planeerimine selle jaoks, et me ei püsi ainult gümnaasiumi kontekstis, vaid me teeme plaane selleks, et laieneda edasi ametikoolidesse. Laieneme edasi ka põhikooliõpetajatele. Põhikooliõpetajate toetamise kohta ma ei saa veel 100 protsenti kindlalt öelda. Me kindlasti tahame põhikooliõpetajaid toetada, kuid tegelikult kõige suurem kriitika, mis me TI-hüppe programmis saame, on enamjaolt põhikooliõpetajate suunalt. Nad ei saa siiamaani aru sellest, miks me toetame niivõrd gümnaasiumit ja ametikooli.

Põhikooliõpetajad annavad õpetamise nurga alt väga õigesti mõista, et tihtipeale need tehisaru väärkasutamise nipid ja trikid tulevad õpilastele külge juba varasemas eas. Me räägime siin seltskonnast, mis on tänasel hetkel juba üle 60 000 inimese ja me peame nendeni kuidagi jõudma. See tähendab seda, et meil on vaja tagada korralik kommunikatsioon koolituste ja infokontekstis. Ilma kommunikatsioonireata ei saa minu arvates ükski organisatsioon toimetada.

Ehk see läheb pigem siis sisekommunikatsiooniks?

See läheb õpetajate teavitamise ja sisekommunikatsiooni jaoks, just.

Lõpetuseks olekski paslik küsida, kuhu edasi? Mis on järgmised sammud, mida tahate ära teha ja kuhu see programm edasi võiks areneda?

Kõige olulisem on see, et me jõuaksime lähipäevadel ministeeriumiga kokkuleppele, kas ja kui palju me laiendame enda tegevust. Ametikoolidega on meil esmased kokkulepped tehtud, et ametikoolide õpetajaid me toetama hakkame. Küsimus on praegusel hetkel selles, kas ja kuidas me saame toetada ametikoolide õpilasi ehk neid, kes on nelja-aastastes programmides.

Omaette küsimus on veel see – ja see on minu arvates üks kõige õigustatum kriitika, mida TI-hüpe saab ning ka minu tugev isiklik arvamus –, et väga paljud nendest õpiprobleemidest, millega õpetajad tänasel hetkel gümnaasiumides või kutsekoolides rinda pistavad, saavad alguse varem. Generatiivne tehisaru loob ühelt poolt võimalusi, aga teiselt poolt väga palju uusi probleeme juurde. Õpetajate toetamine põhikoolis peab minu silmis toimuma varem. Me mõtleme juba kindlasti selle peale, kuidas saaksime olla kasulikud põhikooliõpetajatele.