Vaata kust otsast tahes, Pärnu korvpallimeeskonna hooaeg läks taas nässu. Jah, Tartule pakuti vinge seeria, aga viimaks jäädi ikka tühjade pihkudega ja nii pikenes medalipõud kolme aastani. Meeskonna juht Johan Kärp vaatas pikas intervjuus hooajale tagasi ja tunnistas, et vigu sai tõepoolest tehtud.
Kuigi mänedžer on varemgi sellist juttu ajanud, rääkis ta nüüd tõsimeeli, et kui ta ei suuda lähiaastail meeskonna eelarves hüpet teha, siis talle aitab. Kodused konkurendid, näiteks TalTech ja Tartu, panevad sellise hooga eest ära, et medalitele pretendeerimine muutub järjest raskemaks ja sabas sörkimine Kärpi ei eruta.
Olgu mis oli ja tulgu lähiaastail mis tuleb, praegu on olulisim see, et karavan põrutab edasi – Kärp ja Pärnu jätkavad tippseltskonnas. Tiimis tehakse leegionäride seas suurpuhastus ja juba on kahe uue välismaalasega käedki löödud. Ja seni, kuni Kärp asja ajab, jätkatakse nagu aamen kirikus eurosarjaski.
Kuigi eestvedaja ei julge enam iial medalit lubada, paotas 54aastane mees, et kui lõviosa sihikul mängijatest kätte saadakse, on Pärnul igal juhul kõvem sats kui mullu.
Kahe kossusõbra poolteisetunnine vestlus kulges sinavormis, sest neid jutte on aetud juba kümmekond aastat. Usutlus toimus pühapäeval, 7. juunil.
Johan, päev pärast pronksiseeria ja hooaja lõppu panid oma Papsaare maja – sellesama, mille verandal praegu istume – 395 000 euroga müüki. Mu esimene mõte oli, et klubijuhil on näpud põhjas ja jama majas, vaja kodu maha müüa, et kossuasja edasi ajada.
Kõik mõtlesid nii: mis nüüd juhtus!?
Õnneks pole need omavahel seotud. Mul oli maja müük juba ammu plaanis, aga jäin natuke hiljaks. Meil on lapsed juba pesast välja lennanud: kahele inimesele, mulle ja Marikkale, pole nii suurt maja vaja. Ostsin tegelikult juba ammu maale mere äärde väiksed maatükid. Ehitame nüüd pisikese maja Selistele. Lähemegi sinna, kui see maja müüdud saab.