Viimastel kuudel on aina valjemalt kõlanud mure ainulaadse kultuuripärandi – ajaloolise purjelaeva Alari pärast. Tegemist on laevaga, mis on elav tunnistus Eesti Vabariigi iseseisvuse ajast, meie meresõidu oskustest ja traagilistest ajaloosündmustest. Ta on üks kahest Eesti rannikul ehitatud puulaevast, mis on siiani autentsena säilinud.
Valminud aastail 1937–1938 Õngu rannas, kohalike meeste kätetööna, räägib ta meile lugusid vabadusest, sunnist, põgenemisest ja tagasitulekust.1939. aastal seilas ta sinimustvalge lipu all, tegutses kaubalaevana, vedas ehitusmaterjale ning kohanes ajaga, kui purjedele lisandus mootor. Kuid ajalugu tegi omad korrektiivid. 1940. aastal heisati tema mastis punalipp ja aasta hiljem sunniti juba teenima Saksa okupatsioonivõimu. Suure põgenemise lainel, 1944. aastal, püüti Alari pardal põgeneda Rootsi. Katse luhtus – vangistused, kadumised ja katkestatud teed – ent Alar jäi ellu. Pärast sõda jõudis ta Rootsi, Inglismaale, seilas võõraste lippude all ja kandis uusi nimesid. Alates 1998. aastast on ta seisnud Sõru sadamas, saades Emmaste valla ostu kaudu osaks Hiiumaa kogukonnale. Järgnevate aastate jooksul prooviti teda Ernst Jaaksoni nime all restaureerida, ent sinna see üritus jäi.
Kui midagi ette ei võeta, kaotame rohkem kui laeva. Kaotame elava sideme oma ajaloo, oskuste ja esivanemate pärandiga.
Täna seisab Alar taas ristteel. Kui midagi ette ei võeta, kaotame rohkem kui laeva. Kaotame elava sideme oma ajaloo, oskuste ja esivanemate pärandiga. Sellepärast peabki otse küsima. Kas Hiiumaa kogukonnas leidub inimesi, kelle jaoks Alar ei ole lihtsalt lagunev vana puulaev, vaid meie mälu, uhkus ja vastutus? Kas meie seas leidub veel huvi ja tahet Alar päästa? Kui jah, siis on viimane aeg tegutseda.
Esmajoones tuleb kutsuda kokku huvilised ning moodustada koordineeriv tuumgrupp, kes seab kindlad eesmärgid. Sellele võiks järgneda mittetulundusühingu loomine, mis annaks juriidilise aluse koostööle, võimaldaks koostada selge tegevuskava ja alustada rahastuse taotlemist erinevatest allikatest. Selle juures kaasata protsessi valdkonna spetsialiste – laevaehitajaid, restauraatoreid, ajaloolasi ja merendusteadlasi, kelle teadmised ja kogemused on taastamistööde juures hindamatud.
Kõige pakilisem samm oleks laeva toestamine ja viimine katuse alla, et peatada puidu edasine lagunemine. Selle vajalikkusele on viidanud ka Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen.
Kui esimesed sammud tehtud, on ka lootust, et Alarist võib kujuneda välja midagi enamat kui lihtsalt vana laev. Temast võiks kujuneda elav mälestusmärk Hiiumaa ja kogu Eesti laevaehituse traditsioonile, mis väärib taasavastamist ja edasiandmist. Samal ajal oleks ta ka muuseumilaev, mis räägib meie mere- ja kaubanduslugu nii kohalikele kui külalistele. Lisaks kannaks Alar endas 1944. aasta põgenemislugusid, andes hääle neile, kes unistasid vabadusest, aga ka neile, kes teel sinna kaotsi läksid. Laevast võiks saada haridus- ja kultuurikeskus, mis seob endas Sõru Merekeskuse tegevuse täielikuna ja pakub ruumi õppimiseks, loovuseks ja kokkusaamiseks. Samuti võiks ta olla avalik sündmuspaik, kus toimuvad kontserdid, etendused, kinolinastused ja ajaloole pühendatud näitused – elav osa Hiiumaa kultuurikalendrist.
Alarist võiks kujuneda elav mälestusmärk Hiiumaa ja kogu Eesti laevaehituse traditsioonile.
Sellise visiooni elluviimine eeldab ka rahalist tuge, kus võimalusi selleks on mitmeid. Hiiumaa vald ja kogukonna fondid võiksid anda kohalikul tasandil panuse. Samuti saavad appi tulla Eesti kultuuri ja pärandi hoidjad – ettevõtted, organisatsioonid ja eraisikud, kes tunnevad vastutust ühise mälu säilitamise eest. Alari taastamine võib kujuneda samuti heaks praktikavõimaluseks muinsuskaitse-, konserveerimise ja pärandtehnoloogiaga seotud erialade õppijatele. Olulised toetajad saavad olla ka Kultuurkapital, Muinsuskaitseamet ja Euroopa Liidu toetusprogrammid, mille kaudu on varemgi päästetud väärtuslikke objekte.
Väliseesti ühendustele võib Alar sümboliseerida silda kodumaa ja paguluse lugude vahel – võimalust toetada midagi, mis puudutab paljusid. Samuti võiksid kohalikud ettevõtted, kes soovivad panustada kodukoha kultuurilisse kestmisse, näha võimalust vanal väärikal laeval lasta kanda seda edasi. Ja lõpuks – laevaehituse ja merendusega seotud ettevõtted ning organisatsioonid võiksid toetada just sellepärast, et Alar kehastab nende valdkonna ajalugu ja identiteeti.
“Meie esiisad raiusid rannas laevu, et tuua õnn merd mööda oma õuele. Kas nüüd, kui meil on rohkem kui neil, julgeme lubada endale oma pärandi unustamist? Kui mitte meie, siis kes? Kui mitte nüüd, siis millal?”
Kui soovid toetada Alari päästmise algatamist, on võimalus selleks anda allkiri rahvaalgatus.ee keskkonnas asuvale petitsioonile: “Toetan purjelaev Alar säilitamist”
Alar ootab. Aga kaua veel?
Priit Kivisilla, merendushuviline