Kellele ei meenuks tema esimene õpetaja – kõik silmad suunatud talle, ainus meie ees, meie silmis, meie ootus, meie lootus, meie õpetaja, tarkuseallikas paljudele. Mida aeg edasi tagasi, seda olulisem oli kool ja õpetaja iga lapse teadmiste tee alguses.
Nii habras ja armas, rukkilillesinises kleidis, püsib mälestustes üks – meie õpetaja Abruka saarel Vilma Vaikla, tema lahke silmavaade tumedas juukseraamis, kus kumas usaldus ja hool. Seda ei saagi tuhmistada ei aeg ega vanadus.
Nii tasane ja malbe, kutsus ta järgima headust ja ausust, lihtsa elu soojust ja hoolivust. Järgima tähtede taha peidetud tarkust, luues teadmise: õnn peitub lihtsates asjades. Kooliaega Abrukal jääme mäletama vaid ülivõrdes. Ei tea ühtegi ulakust, pahandust ega meelehärmi. Võib-olla neid oligi, kuid meelespidamine ei ole kõigil üks.
Mäletan õpetaja kõnepulti, millel olid õpikud virnas ja klassipäevik, kus kõik lahtrid täidetud, nagu meiegi päevikud, mille iga täiskirjutatud rea lõpetas hindenumber.
Mäletan väikest tindipudelit koolipingil olevas pesas, tindiplekke, mis kogemata pisarateni pahandust tegid.
Mäletan tunde, mis algasid, kui loodus valgustas klassituba, ja mis ära jäid, kui pakane paukus või lumesadu maale ja taevale vahet ei teinud.
Mäletan harmooniumi, millelt õpetaja hääle üles võttis, kui laulutunnis laule õpetas või piduüritusteks kokkulaulmist harjutasime.
Mäletan täiskasvanute etteasteid: laule, näitemänge, pillimängu, tantsu, naeru ja jutuvada.