Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööst selgub, et kuigi vanemaealised eestlased otsivad aktiivselt veebist terviseinfot, ei paranda see automaatselt nende terviseotsuseid ega käitumist. Probleemi tuum peitub hoopis puudulikus digipädevuses ja oskuses eristada usaldusväärset infot eksitavast sisust.
Info on olemas, aga puudub arusaamine
Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudis doktorikraadi kaitsnud Marianne Paimre uuris, kuidas 50-aastased ja vanemad inimesed Eestis terviseinfot otsivad ning milliseid allikaid nad usaldavad. Uuring näitas, et info otsimine ja kasutamine on tihedalt seotud inimese hariduse, digioskuste ja internetikasutuse harjumustega. Need, kellel on rohkem ressursse ja kogemust, suudavad infot paremini leida, hinnata ja oma terviseotsustes rakendada.
«Sageli eeldatakse, et internet annab kõigile võrdsed võimalused terviseinfo saamiseks, kuid tegelikkuses see nii ei ole,» ütleb Marianne Paimre. «Ligipääs infole ei tähenda selle mõistmist. Kõige suurem väljakutse ei ole info kättesaadavus, vaid oskus seda hinnata ja kasutada.»
Arst on kuningas, internet vaid abimees
Uuringust selgus, et kõige olulisemaks ja usaldusväärsemaks terviseinfo allikaks on jätkuvalt arst. Internetti kasutatakse pigem täiendava infoallikana, näiteks enne arsti poole pöördumist.
Samas tunnistas suur osa vastanutest, et neil on raskusi veebist leitud info usaldusväärsuse hindamisega. See loob olukorra, kus inimesed küll otsivad infot, kuid ei pruugi alati aru saada, millal on tegemist teaduspõhise soovituse ja millal reklaami või eksitava sisuga. Seega ei vähenda info hea kättesaadavus tervisealast ebavõrdsust, vaid võib seda hoopis süvendada, kui inimestel puudub oskus infot kriitiliselt hinnata.