Kanada – Bosnia ja Hertsegoviina 1:1
Mängu eel paberile vaadates võis ju tunduda, et kui ühes riigis on 42 miljonit elanikku ja teises neli miljonit, siis ei tohiks teisel ju justkui võimalustki olla. Aga õnneks oleme jalgpallis ennegi näinud, et rahvaarvud ei tähenda midagi – juba MM-i eelne play-off näitas, et Bosnia sats on ikka vinge. Kui suudad Itaaliat niimoodi lüüa, pole see juhuslik.
Arvasin, et tulebki üsna 50-50 mäng, selline võrdsete lahing. Kanadast jäi laias laastus väga positiivne mulje, aga alguses tundus, et korraldajariigiks olemise koorem rõhub neid korralikult. Ilm tundus samuti palavapoolne ja mõlema jaoks natuke segav.
Tuleb tunnistada, et Bosnia oli kaitsefaasis ikka ülitubli. Kui vaatasin mängu eel, et mis omadustega Kanadat kirjeldatakse, siis treener tõi välja, et nad on agressiivsed, kiired ja jõulised. Vastu sattunud Bosnia ei olnud küll ehk nii kiire, aga muidu samuti väga jõuline ja sitke sats. Füüsise poolest oli väljakul kaks võrdset võistkonda.
Esimesel poolajal oli Kanadal just jäänud kasutamata supervõimalus ja nagu jalkas ikka, tuli vastastele seejärel üksik standardolukord ja Bosnia jaoks kokkulepitud asjad toimisid – nad said värava kätte ja kuni joogipausini tundus küll, et Bosnial asjad sujuvad.
Pärast seda pani Kanada siiski järgmise käigu sisse ja Bosnial oli esimese poolaja lõpus päris raske. Aga Kanadal jäi justkui veidi klassist vajaka, et mänguline ülekaal väravaks vormistada.
Enne teist poolaega mõtlesin huviga, et mida Kanada muudab – mingi plaanimuudatus pidanuks justkui tulema, aga lõpuks jätkus kõik üsna sarnaselt. Bosnia võttis teadlikult kaitsepositsiooni sisse ja mulle tundus, et Kanada vahetused ei toonud eriti muutust.
52. minutil oli Kanadal supervõimalus, aga Sead Kolašinac suutis uskumatul moel enne väravajoont palli lati kaudu ära päästa. Üks asi on ründava võistkonna jaoks see, kui võimalused lihtsalt sisse ei lähe, aga kui seejuures pole ka õnne… Tundus juba, et Bosnia kannatabki 1:0-ga välja.
Aga särin jätkus ja lõpuks saigi Kanada oma kätte. Äsja vahetusest sekkunud Cyle Larinilt ikka ülivinge sooritus – oli küll rikošett ja viimaks saabus ka õnn ehk see, millest kogu aeg oli puudu olnud.
Väravasöödu andis Promise David – temagi puhul vaatasin huviga, et kas ja millise muutuse suudab ta mängu tuua. Sööt läks õnneks läbi ja üks võimalus oli tal ju veel – jänni ta igatahes ei jäänud ja oli kihvt vaadata, kuidas äsja Eesti liigas mänginud mees nüüd maailma tipptasemel hakkama saab. Füüsiliselt on Promise muidugi vägev – Bosnia poisid on samuti tugevad, aga duellides lendasid nad ikka korralikult pikali.
Tundus, et kogu Kanada rahvale saabus väravaga rahulolu. Hiljem oli selgelt näha, et variandid on kas viik või võit – mitte vähemat. Tundus, et Kanada tahab ikka iga hinna eest võita, aga pigem käis selline sumbuurne võitlus, edasi-tagasi.
Kanada rahva toetus oli äge. Viiendal üleminutil oli neil veel üks supervõimalus, aga tuleb kiita Bosnia kaitset, kes tegutses kogu mängu jooksul püüdlikult ja edukalt.
Ilmselt võtavad mõlemad satsid lõpuks viigipunkti üsna rahumeelselt vastu. Tähtis on eelkõige see, et suudeti kaotust vältida – kuigi mis seal salata, Kanada oli ikka veidi parem meeskond. Sellist vutti on alati huvitav vaadata, kus üks sats võtab teadlikult kaitsepositsiooni, eriti veel kodusatsi vastu. Kui Kanada veel Alphonso Daviese juurde saab, siis eks näeme, mis sealt veel tulla võib. Esimene mäng oli igatahes paljulubav.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare