Keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas ei piisa riigi juhtimisel üksnes päevapoliitilistest otsustest. Eesti vajab laiemat ühiskondlikku kokkulepet selle kohta, millist tulevikku soovime ning kuidas ühendada selle kujundamisel teadmised, kogemused ja kodanike hääl, kirjutavad sotsiaalteadlased Erik Terk, Mati Heidmets ja Marju Lauristin.
Eesti muutus mõnekümne aastaga postsotsialistlikust ääremaast digiriigiks, mille elatustase küündib Euroopa keskmikeni. Ometi kummitab taas küsimus: mis meist edasi saab? Sõda, pandeemiad, rohepööre ja rahvastikukriis on senised arenguplaanid vananenuks muutnud.
Kas Eestil on veel ühine teekaart või toimetame juhuslike «paukude» järgi? Üha enam kõlab mõte, et vaja on uut, SE21-sarnast tervikvaadet ja laiapõhjalist tulevikukonventi, mis aitaks riigil tormisel ajastul kurssi hoida.