Nelja esimese võistluspäevaga on peetud kaheksa kohtumist, millest viies on väljakul käinud Euroopa koondised. Saldo? Üks napp võit, üks hädine viik, üks piinlik viik ja kaks valusat kaotust.
Tõsi, Vana Maailma raskekahurvägi ehk endised maailmameistrid (Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa, Hispaania) ning Euroopa meistriks tulnud Holland ja Portugal pole veel väljakule tulnud, aga esmaseks alarmiks on põhjust küll.
Kanada on küll hakanud jalgpalli suhtuma suure entusiasmiga, ent jalgpalliriigiks neid ühestki otsast pidada ei saa. Varem kaks korda finaalturniiril osalenud Vahtralehemaa kaotas eelmisel MMil kõik kolm kohtumist.
Et nad kodupubliku toel Bosnia ja Hertsegoviinaga 1:1 viiki mängisid, pole iseenesest ülearu ootamatu, ent statistika (pealelöögid 13:8, nurgalöögid 9:4, pallivaldamine 61:39 Kanada kasuks) näitab, et Euroopa esindaja mängiti üle.
Veel selgemalt jäi vastasele alla Tšehhi, kes kaotas turniiri avapäeval 1:2 Lõuna-Koreale. Oskuslikult lahendatud pikast audist mängu juhtima läinud võimsad tšehhid pakkusid küll ohtu standardolukordades, ent jäid avatud mängus hambutuks.
Vilkalt toimetanud Lõuna-Korea valdas rohkem palli, lõi rohkem peale ja tekitas rohkem väravavõimalusi. Aasia tippkoondis pani finaalturniiride kogemuse – nad pole alates 1986. aastast puudunud ainsaltki MMilt – maksma, pöörates kaotusseisu 2:1 võiduks.
Katar ja naljanumber? Ärge tehke nalja!
Euroopa seni kõige piinlikuma etteaste eest hoolitses laupäeva õhtul Šveits, kes piirdus Katari vastu 1:1 viigiga. Neli aastat tagasi MM-finaalturniiri võõrustades debüüdi teinud Katari jalgpall on, vaata kust otsast tahad, väga selgelt limiteeritud.