Alustuseks tänas vabariigi president Alar Karis mälestusüritusele tulnud nõukogude võimu poolt küüditatute esindajaid. Seejärel avaldas ta austust ohvritele, puhaku nad kodumaa või välismaa mullas.
Karis avaldas kahetsust selle üle, kui palju valu on küüditamise tõttu terves Eestis ja perekonnalugudes: „Kõigil oli sugulasi või lähedasi lähemalt või kaugemalt, kes neil ränkrasketel aegadel küüdirongiga kodust tundmatusse viidi. Nende inimestega oli koos tuntud rõõmu ja jagatud muresid, nendega koos oli maailmaasju arutatud ja pisarateni naerdud, õpitud ja joostud, mängitud ja lauldud.“
Karis rääkis, kuidas olenemata ebakindlast saatusest ja ajast, hoidsid kodused küüditatuid südames, saatsid neile peidetud mõtetega kirju ning pakke.
Nii olid eestlased tema sõnul kurjusest tugevamad, sest teadsid, et ebaõiglus ei tohi võita, ei kavatsenud valesid uskuma jääda ning säilitasid oma tõe.
„Hoidsime alles oma lood ja laulud, oma keele ja kultuuri. Seda kõike paljus ka tänu küüditamise ohvrite elutahtele ja kindlameelsele usule, et vaatamata kõigele oleme me okupantidest vaimselt tugevamad ja moraalselt üle. See aitas meil taastada normaalse elu, taastada vaba ja demokraatliku Eesti,“ rääkis Karis.
Kõne lõpus toonitas Karis, kuidas rahvaste kallal toime pandud kuriteod, hirmu ja vale tootmine ning vägivalla õigustamine levivad ka tänapäevases maailmas, mistõttu tulebki mäletada minevikku. „Ning kahjuks leidub alati ka neid, kes seda kõike uskuma jäävad või lihtsalt mööda vaatavad,“ lisas ta.
Kõne lõpetas president üleskutsega üksteist ja vaba Eestit hoida.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (9)