Ilmselt on paljud kohanud linnatänavatel, aga veel enam sotsiaalmeedias levivatel videotel, kuidas noored kihutavad hirmu tundmata kaubanduskeskustes elektritõukeratastega, õrritavad politseid näidates keskmist sõrme, teevad hulljulgeid trikke ja kihutavad hirmu tundmata otse autode vahel.
Tihti seavad tõuksibanded ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejad ja kuigi tegu on enamasti kohalikega, siis on isegi politsei kimbatuses.
“Enamasti nad elavad selles samas piirkonnas, käivad seal samas läheduses kuskil koolis, keegi teda ikka teab. Me käime õpetajatega rääkimas, tuvastame enamasti need isikud ära, aga tulemus selle kolme korraga näiteks on võib-olla see, et kolmandal korral tabatakse. Niimoodi me teeme kindlaks, kes juhtis, aga tulemus võiks olla see, et ei alustata mitte enam väärteomenetlust, vaid kui on tegemist süstemaatilise juhtimisõiguseta sõitmisega, alustatakse hoopis kriminaalmenetlust,” lausus Põhja prefektuuri avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka.
Tartust Laagrini ja Viimsist Pärnuni on kampate sõit pealtnäha kui metsik lääs, kuid selle taga on tihti tegelikult omavaheline suhtlus sotsiaalmeedia kinnistes vestlusgruppides. Nõmme 15-aastane noormees Marcos, kes armastas varem üksi tõuksiga sõita, lõi selle aasta suvel seni ainsa avaliku grupi Nõmme Rideout.
“Tavaliselt on nii, et Nõmme Rideout grupp, kus on selline kolm neli inimest, arutavad juba plaane nädal aega ette, et kus võiks sõita. Kui kirjutatakse Nõmme Rideout Snapchati kommuuni ja kui vähemalt 50 protsenti grupis olijatest on nõus sellega, siis ikkagi asi läheb käiku ja tehakse reklaam,” ütles Marcos.
Isiklikust sõiduhobist välja kasvanud grupp on saanud suurimaks elektritõukside kogukonnaks Eestis. Pea poolesaja-pealise grupi marsruudi paneb paika Marcos koos sõpradega ja kuhu tullakse kohale isegi üle Eesti.
“Hirmutavalt palju oli, kui tegime siukse üleskutse, et saame Nõmmel kokku ja siis sõidame läbi Männiku Sakku ja siis Sakus sõidame edasi kesklinna ja kesklinnast lõpetame koos päikeseloojanguga. Hästi paljud olid seda (kuulutust – toim) edasi jaganud. Üks inimene oli tulnud Türilt kohale spetsiaalselt rongiga, mis oli minu arust hästi üllatav, et sa tuled Türilt kohale, et lihtsalt sõita mingite noortega. Siis ma tõesti mõtlesin, et 45 tõukeratast oli koos ja mis sest, et kiirus jäi sinna 20 km/h piiresse, siis ikkagi päris hirmus oli, et ei tea, mis keegi teeb ja mis ta taga teeb,” sõnas Marcos.
Kui noorte jaoks on see adrenaliini pakkuv hobi, siis Tallinna ümbruse, näiteks Viimsi elanikud, ja ka koolid on viimasel ajal hädas sarnaste adrenaliini sõltlastega. “Pealtnägijale” teadaolevalt on tekkinud omanäoline subkultuur, mille liikmeks on raske saada ja kus kihutajad kompavad elektritõukside ja -mopeedidega piire.
Kui politsei proovib korda tagada, siis noorte kampade jaoks on see tihti vastupidise efektiga ja paneb neid hoopis politseid õrritama.
“Aina suurem probleem on tegelikult see, et otsitakse ise nii-öelda seda adrenaliini, aga märgates näiteks politseipatrulli, siis otsitakse ise tähelepanu, et politsei nii-öelda reageeriks, siis aga sõidetakse eest ära,” selgitas Annuka.
“On päriselt olnud juhtum, kus inimene ise helistas endale politsei peale ja ütles, et mingi huligaan tiirutab tõukerattaga ringi, et palun abi ja siis ise põgenes nende eest ära,” sõnas Marcos.
“Kui sa ei saa enam elektritõukerattaga sedasama adrenaliini, mida sa saad iga sõiduga, siis see politsei tagaajamine mõnedele inimestele tõesti annab selle adrenaliinilaksu kätte, mida nad nii väga vajavad,” lisas noormees.
Ühelt poolt ongi eesmärk teha pööraseid manöövreid, liikuda kampades, aga paljudele ka kiirusrekordid. Ka Marcos tunnistas, et on kihutanud sõbra rattal lubatust – 25 km/h – kaks korda kiiremini, aga kaamera ees kinnitab, et talle ei meeldinud.
“Ma nägin spidomeetril ära, et 45-47 km/h oli ja ta oleks veel läinud kõvasti, aga ma ei läinud ja ei julgenud. Ma hakkasin mõtlema, et see on minu jaoks liiga hull,” sõnas Marcos.
Nagu näitavad politsei ja sotsiaalmeedias levivad videod, siis paljude jaoks ei ole see liiga hull ning meie kõrval kihutatakse kiirustel, mis pole linnas lubatud isegi autodele.
“25 km/h võib ühel hetkel tunduda, et ma jooksen kiiremini. Tegelikult sa ei jookse kiiremini, aga see tundub aeglane, et võiks sõita kiiremini ja siis hakkad sa otsima internetist ja leiad üles, et teised ka on midagi leiutanud ja siis tahetakse need kiiruspiirangud (elektritõukerattalt – toim) maha võtta,” lausus Voltride juhatuse liige Mart Einpalu.
Ühe suurima elektritõukerattaid müüva kaupluse asutaja Mart Einpalu on tegutsenud turul ligi kümme aastat. Umbes kolmandiku klientidest moodustavad noored ja lapsed ning tõukside hinnad algavad paarisajast ja küündivad mitme tuhandeni. Poest ostes on küll kiirusepiiraja tõuksil peal, aga leidub ka kliente, kes paluvad selle eemaldada.
“Tegu on natuke moraalse küsimusega, aga kui kui klient tuleb ja tahab mingit asja saada, siis mis sa ütled. Selle kohta ei ole täpselt öeldud, et kas sa tohid seda maha võtta või mitte. Kui inimene tuleb sinu juurde ja ütleb, et ma tean kõike seda, aga ma kasutan seda oma ettevõtte kinnisel territooriumil või ma kasutan seda oma mingiks põllumajanduslikuks sihtotstarbeks ja lasen seal mööda põldu ringi, igasuguste erandeid on, ma arvan, et politsei selle koha peal ütleb, et mind ei huvita. Seadus on seadus ja kõikjal, kus liiklusseadus kehtib, seal tuleb seda täita. Täpselt nii tegelikult ongi, aga kui inimene ütleb sellele teenusepakkujale, et ma kasutan seal, kus liiklusseadus ei kehti, siis miks talle ei öelda? See teenusepakkuja ei ole tegelikult politsei rollis,” sõnas Einpalu.
“See on selles mõttes natuke hall ala. Kui me võtame nüüd sellel sõidukil piiraja maha, siis tegelikult suletud territooriumil sõitmine selle sõidukiga keelatud ei ole. Seda keegi keelata ei saa,” ütles Annuka.
“Meie teeme niimoodi, et kui meie juurde tuleb selline klient, siis meil on üks dokument, mis ütleb, et “olen teadlik, et selle modifitseeritud tõukerattaga ma ei tohi enam liikluses osaleda” ja see vastutus on siis ikkagi sellel inimesel, mitte sellel müüjal,” lisas Einpalu.
Kui ka ametlik pood jätab piiraja peale, siis pole seda väga raske ise maha võtta. Seda enam, et suur osa meie liikluses rallivatest masinatest on soetatud hoopis internetiavarustest. Sealt saab muuhulgas ka näiteks selliseid sõidukeid, millel on kiiruspiiraja peale ja maha võtmine ülimalt lihtsaks tehtud.
“See oleneb tõukerattast endast. On olemas sellised tõukerattad, millel ongi reaalselt nii, et vajutad näiteks gaasi või pidurit kaks-kolm korda ja see tuleb maha. On olemas selliseid, kus sa pead reaalselt võtma paneeli maha ja hakkama vaatama, milliseid juhtmeid sa lõikad,” kirjeldas Marcos.
“Saad kätte ja see paneb sul 40 või 60 km/h. Need noored just seda tõukeratast hullult tahavad osta,” sõnas Einpalu.
“Enamasti probleem on see, et inimesed ostavad neid sõidukeid. Enamasti võetakse nendelt piiraja maha. Kui vaatame seda sõidukit, siis tehniliste andmete poolest, kui tal on piirangut peal ei ole, on selle sõiduki maksimumkiirus on 100 km/h ja võimsus on 5 kW. Ilmselgelt seaduse järgi on tegemist juba mootorrattaga, mille juhtimiseks on vaja nii juhtimisõigust kui seda, et see sõiduk peaks olema registreeritud,” ütles Annuka.
Kuigi kihutajateks on sageli küll koolinoored, siis nende vanemad, kas ei kontrolli, millega laps tegeleb või on teadlikud, et nad osalevad liikluses kaherattalisel pöörastel kiirustel. Politsei sõnul peaks iga tõuskiga sõitva lapse vanem tegema lihtsa kontrolli, kas piiraja on peal või mitte.
“Piisab sellest, kui tõsta lihtsalt tagarattaveoga ratas üles ja siis on näha spidomeetri pealt, et sõiduki kolmanda käiguga kiirus on tegelikult selline 60-65 km/h. Ilmselgelt on tegemist tänavaliiklusesse mitte lubatud sõidukiga. Reaalne elu näitab seda, et kui me selliseid sõidukeid tänaval kontrollime, siis sellist sõidukit juhib näiteks 12-aastane poiss, kes sõidab ka tõukerattaga, mille valmistajakiirus on 80 km/h ja võimsus 4 kW, mis on võib-olla kaks korda kiirem kui näiteks mopeed. Kui vanem saadab selle lapse, kelle liikluskäitumine on alles väljakujunemas liiklusesse, siis tegelikult, millised riskid ta sellega võtab?” lausus Annuka.
Kuigi paljudes kinnistes gruppides rääkivate ja pööraseid sõite tegevate noorte eesmärk näib olevat just seaduste rikkumine, siis Marcose sõnul teeb tema oma tegevust avalikult, et näidata, et on ka seadusekuulekaid noori, kes sõidavad küll kambana koos, aga lubatud kiirustel ja ohutute vahenditega.
“Esimene asi, mis mulle kohe kindlasti selgeks tehti, oli see, et igal juhul alati kiiver peas. Alati kiiver peas, ükskõik, kui kiire sul on, ükskõik, kuhu sa lähed. Igal juhul kiiver peas. Kiiver on number üks,” sõnas Marcos.