Kahest Toyotast oli just #7 auto enamus sõidust pigem tagapool, kuid kindlalt poodiumikonkurentsi jõudsid nad pärast 19. tunnil aset leidnud turvaauto episoodi. Kuni viimaste tundideni olid poodiumi ja üldvõidu šansid neljal masinal: #7 ja #8 Toyota, #20 BMW ning #12 Hertz Team Jota Cadillac.
Viimase paari tunni sees sai #7 Toyota esikohale ning teisel kohal olnud #8 Toyotale sai saatuslikuks kiirelt läheneva #20 BMW takistamine. Kuigi sakslaste auto suutis end teisele kohale rebida, polnud neil küllalt tempot, et 24-sekundiline vahe viimase tunniga tasa teha.
Pärast 24 tundi kihutamist ja 381 ringi läbimist, ületas jaapanlane Kamui Kobayashi finišijoone #7 Toyotas, autot juhtisid ööpeva jooksul ka hollandlane Nyck de Vries and ja britt Mike Conway. Vaid 10,913 sekundit hiljem jõudis finišisse BMW M Hybrid V8 #20 auto, mille sõitjateks Robin Frijns, René Rast ja Sheldon van der Linde. Toyotale kindlustasid kolmanda poodiumikoha Sebastien Buemi, Brendon Hartley ja Ryo Hirakawa, kes olid Saksa meeskonnast omajagu 9,504 sekundit tagapool.
Esikolmik lõpetas seega 20 sekundi sees, mis viimase mitmeküme aasta Le Mansi väikseim vahe ning rekordvike vahe oli ka 1. ja 2. kohal. Käesoleval sajandil toimunud Le Mansi 24 tunni sõitude lähim 1. ja 2. koha finiš leidis aset 2011. aastal, kui Audi edestas 13,85 sekundiga Peugeot’d. Tegelikult ka praeguste Le Mans Hypercar reeglistikuga autode puhul on olnud tihe rebimine, kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal lahutas esimest kahte kohta mõlemal korral vaid natuke rohkem kui 14 sekundit.
Kiiruselt teises klassis Le Mans Prototype 2 (LMP2) jõudis üks meeskond samuti topeltpoodiumini ning kindlustas lausa esimesed kaks kohta. Poolast pärit Inter Europol Competition tõi oma #43 ja #343 autod üle finišijoone vastavalt oma klassi 1. ja 2. kohal. Sõitjateks olid esimese koha autos Jakub Smiechowski, Nick Yelloly ja Tom Dillmann ning teise koha masinat roolisid Nico Müller, Reshad De Gérus ja Bijoy Garg. Poodiumi viimasele kohale sai endise võidusõitja Olivier Panis asutatud meeskond Forestier Racing by Panis, kui #29 autot roolinud Esteban Masson lõpetas kolmandana, võitu jagas ta meskonnakaaslaste Oliver Gray ja Louis Rousset’ga.
Inter Europoli Competition meeskonna järjekordne võit on eriti muljetavaldav, kuna kuulsa Prantsusmaa sõidu võitsid nad LMP2 klassis ka möödunud ja 2023. aastal ning vahepealsel 2024. aastal lõpetasid nad omas klassis teisel kohal. See teeb kokku viis poodiumikohta nelja aasta sees, mis on väga domineeriv tulemus.
LMGT3 autode puhul oli samuti tihe rebimine lõpuni välja, kuid seda 3. koha peale. Nimelt lõpetas neljanda koha saanud Akkodis ASP meeskonna Lexus RC F LMGT3 auto vaid 1,7 sekundit poodiumi madalama astme tulemusest hiljem. Neid edestasid Heart Of Racing #23 Aston Martin Vantage AMR LMGT3 autoga Gray Newell, Jonny Adam ning Eduardo Barichello, kuulsa F1 sõitja Rubensi poeg.
LMGT3 võidu saavutas TF Sport meeskonna #33 Corvette Z06 LMGT3-R, mida roolisid Ben Keating, Jonny Edgar ja Nicky Catsburg ning 2. kohale jõudis 4. koha sõsarauto Akkodis ASP meeskonna #78 Lexus, mida roolisid Tom van Rompuy, Jack Hawksworth ja Hadrien David.
Järgmise aasta Le Mansi 24 tunni sõit leiab aset 12. ja 13. juunil.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada