Nüüd ollakse mures, kas KOOS ja teised nii-öelda süsteemivälised jõud, kes on opositsioonis Eesti riigiga, võivad saada hea tulemuse Ida-Virumaal kohalikel valimistel. Ühiskonnauuringute Instituudi uuring ei ennusta Petersoni nimekirjale näiteks Narvas suurt edu – Peterson ise on vangis ja tema aktiiv hajunud ning kandidaatide seas pole palju tuntud nimesid. Kuid nimekirjal Plaan B endise keskerakondlase Urbo Vaarmanni juhtimisel võib minna piirilinnas hästi, samuti Mihhail Stalnuhhini nimekirjal. Mida on meil sellest õppida?
Eeskätt seda, et poliitilised moed võivad tulla ja minna, kuid Ida-Viru teistsugusus on visa vastupanija. Kui üleriigilise poliitika jaoks on KOOS või Plaan B süsteemivälised, siis Narvas tunduvad nad pigem süsteemisisesed ning süsteemivälised on hoopis Eesti suured erakonnad või ka praegune linnapea Katri Raik.
Aastaid on avalikkuses nurisetud, et Eesti erakondade pink on Ida-Virumaal lühike või suisa olematu. Erandiks on olnud Keskerakond ja veidi tagasihoidlikumal moel ka sotsiaaldemokraadid, kelle Jevgeni Ossinovski tähelend sai alguse Virumaalt. Erakonnad on senini teinud ratsionaalse rehkenduse, et seal kulutatav aeg ja jõud pole väärt piirkonnast saadavaid väheseid hääli – kui sealsetele valijatele ei räägita just mingit erinevat ja meelepärast juttu.
Ida-Virumaal peavad igal juhul minema valima kõik rahulikku, normaalset eestimeelset elu soovivad inimesed.
Ent kirjeldatu ei tähenda, et nii peabki jääma igavesest ajast igavesti. Esiteks vaadakem Katri Raigi fenomeni. Ida-Virumaal on olnud võimalik populaarsust koguda n-ö euroopaliku munitsipaalpoliitikuna, kes ei varasta ja teeb asju lihtsalt paremini, kui enne neid on tehtud.