Tõnis Saarts, poliitikateadlane, TLÜ ühiskonnateaduste instituut
Tallinna linnapeakandidaatide debatis jaotusid poliitikud kolme gruppi: need, kes olid linna arengu ja probleemidega sisuliselt kursis, need, kes rääkisid üldist juttu (või pildusid ideoloogilisi loosungeid), ning lõpetuseks need, kes otsustasid debatti mugavalt kõrvalt vaadata ning sisuliselt ei osalenudki.
Esimesse gruppi kuulusid Jevgeni Ossinovski, Mihhail Kõlvart ja Aleksei Jašin. Kõik kolm olid linna probleemide ja valitsemisega just sisulises plaanis kursis: teadsid, mis projektid ja algatused on käimas, mis on varem tehtud, millised on reaalsed väljakutsed erinevate valdkondade lahendamisel, jne.
Teise, ehk mulliajajate ja ideoloogide gruppi kuulusid Urmas Reinsalu, Martin Helme ning Lavly Perling.
Reinsalu loosung oli, et “tahame, et linnakodanikul oleks hea”, kuid sisulist ja veidigi detailsemat informeeritust linna probleemidest tema sõnavõttudest küll välja ei paistnud. Helme ja Perling esitasid debatis kõigil võimalikel juhtudel oma ideoloogilisi jutupunkte, üks konservatiivseid, teine turuliberaalseid.
“Seda debatti jälgides tahaks küsida: “Kuhu on kadunud Reformierakond?””
Kolmandasse gruppi kuulusid Maris Lauri ja Rasmus Lahtvee. Mõlemad said debati jooksul vaid mõned korrad sõna ja sedagi enamasti siis, kui saatejuhid küsisid. Eriti üllatav oli seesugune passiivsus Reformierakonna poolt. Seda debatti jälgides tahaks küsida: “Kuhu on kadunud Reformierakond?” Praegu jäi pigem mulje, et ollakse end ise taandatud väikepartei staatusesse, kellel endal tugevaid seisukohti justkui pole ning räägitakse siis, kui suured lubavad.
Veel üks oluline tähelepanek. Nii Isamaa kui ka Reformierakond sisenesid debatti opositsioonipoliitikute positsioonilt, nagu polekski neil praegu võimul oleva linnavalitsusega mingit seost olnud. Ühtegi kiidusõna, et linna vahepeal valitsenud nelikliit oleks millegi positiivsega hakkama saanud, me nende suust ei kuulnud. Kuidas saavad nad oma valijatele nüüd sirge näoga kõneleda uue Keskerakonna-vastase koalitsiooni ideest, kui nad häbenevad eelmiseski koalitsioonis tehtut?
Triin Toomesaar, politoloog, Vabaühenduste Liidu juhataja
Kui neli postkasti maandunud reklaamtrükist välja arvata, olen tallinlasena seni valimisteni üsna poliitikavabalt kulgenud. Ühtegi kampaaniatelki või nänniaktsiooni pole mu teele sattunud. Ning tänane oli ka mu nende valimiste esimene ja ainus vaadatud debatt.
Arutelu oli üldiselt viisakas, isegi vaoshoitud. Esimeses saatepooles pildusid konkurendid Jevgeni Ossinovski suunas küll rohkesti kriitikanooli, ent too kasutas võimalused osavalt ära, vastates kiirelt, faktipõhiselt, kohati kui kuulipildujast.
Lavly Perling esines äärmise enesekindluse ning ideoloogilise rõhutatusega, ent rikastas juttu liigsete lööklausetega. See paneb pigem eelarvama, et kui ühel hetkel tõesti võimule saadakse, visiseb õhk neist üpris kiiresti välja.
Debati käigus muutus üha sümpaatsemaks Roheliste linnapeakandidaat Rasmus Lahtvee, kes saate alguses mõjus rabedalt, ent kogus end siiski kiiresti ning debateeris seejärel poliitikas palju kogenumate kandidaatidega üsna võrdväärselt.
Näib, et Urmas Reinsalu on hakanud varjutama Martin Helmet ja mitte positiivses tähenduses. Tegelikku motivatsiooni pealinna juhtida ei paistnud aga kummagi erakonna kandidaadi silmist, mõlema partei jaoks toimub tähenduslikum madistamine maapiirkondades, Isamaal, tõsi, küll ka Tallinnas, eriti kuna see võimaldab ka riigivalitsusele valjuhäälsemalt vastanduda.
Maris Lauri unustas ära, et tegemist oli debatiga. Pakun, et Lauri seisab koduerakonna linnapeakandidaadina klaaskuristiku* serval, kuhu pärast suviseid sekeldusi ükski mees kõikuma ja kehva tulemust koju tooma ei soovinud minna.
Mihhail Kõlvart tegi oma osa ära, kuid kiretult, kuni eestikeelsele haridusele ülemineku arutelu ta silmanähtavalt vihaseks, kahjuks aga mitte veenvamaks muutis.
Kokkuvõttes oli tegu pigem turvalise debatiga, kus mõni kandidaat oli väsinum kui teine, aga enamasti räägiti õnneks (kohalikust) asjast ning valija, kellel vähemasti valiku suund juba eelnevalt selge, astub saate põhjal ilmselt veidi veendunumalt valimiskastile lähemale.
* Metafooriga klaaskuristik (ka klaasjärsak, ingl glass cliff) kirjeldatakse nähtust, kus naised ja vähemusrühmadesse kuuluvad inimesed võivad suurema tõenäosusega saada juhipositsiooni läbikukkumisele määratud ettevõttes või organisatsioonis, mistõttu on nende positsioon keeruline ja “kukkumise” oht on suur. (Feministeerium)
Peeter Espak, MTÜ Ühiskonnauuringute instituut juhataja”Ühtegi otsest möödapanekut Ossinovski esinemises siiski ei leidunud ning kindlasti esindas ta oma erakonda väärikalt.”
Jevgeni Ossinovski on üldiselt tuntud hea väitlejana. Selles debatis jäi tema sooritus pigem kahvatuks ning oma vanas headuses ta ei hiilanud. Lõppkokkuvõttes ei jäänudki debatist meelde ühtegi tema originaalset mõtet või mingit momenti, kus ta oleks mõtteteravusega hiilanud. Ühtegi otsest möödapanekut Ossinovski esinemises siiski ei leidunud ning kindlasti esindas ta oma erakonda väärikalt. Tegelikult võiks teda hinnata ka hindele neli miinus või kolm pluss.
Urmas Reinsalu esines üldiselt kindlameelselt, rõhutades nii enda kui ka Isamaa erakonna “eestimeelsust”, kuid sarnaselt Ossinovskile jäi tema sooritus allapoole tema tavapärasest ning Reinsalu fookus oli veidi laialivalguv.
Samal ajal suutis ta erinevad olulised põhipunktid – sealjuures eestikeelse hariduse teemal – ühemõtteliselt selgelt esile tuua. Võib-olla tuleks kasuks isegi debati ajal veidi vähesem kätega liigutuste tegemine nagu oli täheldatav debati teises osas, mis jättis juba märksa rohkem tõsise riigimehe mulje.
Rasmus Lahtvee tundus debati alguse sõnavõttude taustal ühe kindla potentsiaalse “võitjana” või viiemehena. Sõnavõtud olid tabavad, lühikesed ja ilmekad. Eriti hiilgas ta just oma kainemõistuslike tõdemustega, et olulised asjad tuleks venitamise asemel võimalikult kiirelt ära teha, sest edaspidi kipub paratamatult kõik minema kordades kallimaks. Kahjuks tundus Lahtvee viide “natsidele”, kes võiksid haridusreformi puhul kuidagi olukorda oma huvides ära kasutada, asjassepuutumatu ja võib-olla isegi kohatu.
Üks tugevamaid esinejaid oli kindlasti Martin Helme, kes ei teinud oma esinemise ajal ühtegi prohmakat ning rääkis selgelt, rahulikult ja fokusseeritult. Tal oli vähe lahmimist ja ütleks isegi, et Helme oli tavatult tasakaalukas. Samuti oli ilmselgelt poliitiliselt mõistlik tema poolt teada anda, et mitte ühtegi erakonda koostöös ei välistata – tulemuse otsustab valija ja sealt edasi omakorda vastavalt volinikukohtadele matemaatika. Helmele võiks anda ka hinde viis miinus või neli pluss.
Mihhail Kõlvarti esinemine oli tasakaalukas, argumenteeritud, ülimalt rahulik ning üldjoontes asjalik. Kõlvarti lõppsõnast jäi muide mulje, kui ülimalt eestimeelse suhtumisega ettenägelikust poliitikust, kes manitses ka järele mõtlema “kiirete reformide” potentsiaalselt kahjulike mõjude peale.
Kõlvart juhtis õigustatult tähelepanu eestikeelsete õpetajate puudusele ja tõi ohuna välja selle, et lõpuks õpetatakse meil koolides hoopiski aineid inglise keeles eesti keele asemel.
Alekesei Jašini sõnavõttudest jäi meelde vist ainult rõhumine Eesti 200 teenetele kooseluseaduse või sooneutraalsuse läbisurumisel kogu riigis. Eriti muud tema öeldust meelde ei jäänud, kuigi tema kõne oli kahtlemata viisakas, kahjuks aga niivõrd vähe mõjus, et meelde ei jäänud eriti miskit.
Lavly Perling esines üldjoontes kindlalt ning tema peamiseks motiiviks kogu debati käigus oli väide, et “tasuta asju pole olemas”. See on üldjuhtumil ka tõsi ning haakub igati parempoolsete maailmavaatega. Mitte midagi meeldejäävat või muljetavaldavat tema väljendusviisist meelde ei jäänud. Jutt oli kahtlemata tõsiseltvõetav, aga kohati laialivalguv.
Debati kõige nõrgemaks esinejaks võiks pidada Maris Laurit, kelle puhul jäi ainsana meelde tema väide, et tema näol ei ole tegu härra Perega. Kahjuks mitte midagi muud tähelepanuväärset tema sõnadest meelde ei jäänud.
Mari-Liis Jakobson, TLÜ ühiskonnateaduste instituudi võrdleva poliitika professor
Debatt algas isegi üllatavalt ründaval noodil. Seda joont hoidsid läbi debati Mihhail Kõlvart, kes muidu on rohkem tuntud oma tasakaaluka ja vaoshoitud esinemisstiili poolest, ning Martin Helme, kes oli igati omas elemendis.
Lavly Perling, kes mõnede varasemate valimiste debattides samuti üsna vastanduv on olnud, mõjus nende kõrval märkimisväärselt mõõduka ja positiivsena. Samuti olid nii Perling kui ka Kõlvart sisuliselt hästi valmistunud, mis ehk Perlingu puhul enamgi esiletõstmist väärib, kuna tegu on ju linnavolikogus esindamata erakonnaga.
Linnapea Jevgeni Ossinovski asetus paljus kaitsesse, mis debatitaktikaliselt enamasti väga kasulik ei ole. Argumendid võivad ju head olla, aga sotside visioon joonistus vähem välja kui linnapea töölaual olevate teemade virvarr.
Abilinnapea Aleksei Jašin suutis oma rollist tulenevat sisuekspertiisi Eesti 200 visiooni avamisega paremini tasakaalustada, aga künnisealuse erakonnana ei sattunud ta muidugi ka Ossinovskiga võrreldaval määral rünnaku alla.
Urmas Reinsalu keskendus pigem oma permanentsele kampaaniale, mille siht on peaministri ja mitte linnapeatool. Retooriliselt tugeva esinejana oli ta esimeses debatipooles täitsa heas sõiduvees, aga aja jooksul hakkas tagasihoidlikum ettevalmistus konkreetselt linnapeadebatiks tunda andma, samuti segasid väga pikale venivad sõnavõtud.
“Rohelistelt kui künnisealuselt erakonnalt oleks võib-olla rohkem eristumist oodanud.”
Nii Maris Lauri kui ka Rasmus Lahtvee mõjusid siiralt ja asjalikult, aga jäid ehk teistele debateerijatele mõnevõrra alla. Rohelistelt kui künnisealuselt erakonnalt oleks võib-olla rohkem eristumist oodanud.
Reformierakond tegi üsnagi kaotajamarssi, Lauri mängis üsna hästi oma majanduskompetentsile ning vigu tunnistada suutev poliitik on haritumale valijale iseenesest sümpaatne, kuid ei tundu väga usutav, et Reform endale debati tulemusel oluliselt toetajaid juurde oleks võitnud.
Indrek Kiisler, ERR-i raadiouudiste juht
Debati mõte peaks küll olema valijatele oma seisukohtade tutvustamine, kuid pigem iseloomustas praegust debatti juba hiiliv ja vahel ka varjamatu soov positsioneerida ennast tulevastele võimalikele koalitsioonikaaslastele.
Debatt oli hillitsetud, teravaid vastasseise ei tekkinudki, käis kassi-hiire mäng, kusjuures kassirollis oli Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart. Ja rivaalitsevad hiirekesed olid EKRE esimees Martin Helme ja Isamaa esimees Urmas Reinsalu.
Martin Helmel oli stuudios väitluseks kõige parem positsioon, sest ainsa erakonnana on EKRE olnud kogu aeg Tallinna volikogus opositsioonis. Seega sai keskenduda vaid kritiseerimisele.
Kuna Helmel on teada-tuntud vääramatud maailmavaatelised seisukohad, siis oli tal ka selle võrra lihtsam. Seda enam mõjus kummaliselt Helme soov mitu korda nõuda Jevgeni Ossinovsilt seisukohavõttu Lauri Läänemetsa sularahaskandaali osas. Tähelepanuväärne oli Helme selge strateegia rünnata kõiki teisi erakond peale Keskerakonna, ilmselgelt oli see reveranss Mihhail Kõlvarti ees.
Lavly Perlingu esinemisest paistis endiselt liigset algaja poliitiku loosunglikkust ja hüüdlauseid. Mis on kummaline, sest praeguseks on valimiskampaania jõudnud ju lõpusirgele ja kogemusi peaks olema juba kamaluga.
Tuleb küll tunnustada Perlingi julgust rõhutada 2025. aasta kohalike valimiste kampaania kõige vaadatavamas ja olulisemas debatis tasuta ühistranspordi lõpetamise ettepanekut. Aga ka siin jäi asi väheste oskuste taha.
“Parempoolsetel ongi kohalikel valimistel keeruline lavale tulla, sest valijad on ära hellitatud rahaliste lubaduste ja meelitustega.”
Ükski maailmavaatelt paremteljel olev erakonna esindaja ei tundnud stuudios selles küsimuses piinlikkust, et endiselt valijatele meeldimise huvides ei juleta kunagist keskerakondliku populistlikku sammu kuidagi ära lõpetada. Parempoolsetel ongi kohalikel valimistel keeruline lavale tulla, sest valijad on ära hellitatud rahaliste lubaduste ja meelitustega, mis puudutavad konkreetseid linna pakutavaid teenuseid.
Mihhail Kõlvart on linnaelu juhtimisega väga hästi kursis ning ilmselgelt saab ka tagasisidet viimaste kuude tegemiste kohta linnaparaadist. Talle on ette heidetud liigset detailidega tegelemist, kuid vaidlustes oskas ta ka neid detaile hästi vastustesse põimida.
Kõlvartil on tagataskus venekeelsete valijate hääled, nende puhul on oluline nad lihtsalt valimiskastide juurde saada. Absoluutse enamuse saamiseks on Kõlvartil siiski vaja ka eesti valijate hääli. Saates kinnistus aga kuvand, et tegemist on ratsionaalselt kalkuleeriva vene valijate lemmikpoliitikuga. Kõlvart keeldus sisuliselt vastamast küsimusele, milline erakond võiks olla järgmisel linnavalitsuses Keskerakonna koalitsioonipartner, jättes kõik võimalused avatuks. Vana kõuts ei allunud meelitustele ning jättis lemmikhiirte nimed nimetamata.
Aleksei Jašin suutis väliselt diskussioonis hästi vastu pidada, teades, et valimistel on ees kaotus. Ta meenutas lahingu kaotanud ratsanikku, kes pea püsti uhkelt edasi astub. Jašini soov oli pigem näidata ennast uue võimaliku peiupoisina tulevastele erakondadele, sest linnajuhtimisega sai ta konarusteta hakkama ja kindlasti on tal head lootused mõnes teises erakonnas heal positsioonil tulevikus jätkata. Ja miks mitte siis kasutada sellist esinduslikku formaati oma isiku tutvustamiseks?
Urmas Reinsalu katsus laveerida erinevate saatekülaliste vahel, ta ei valinudki otsest poksipartnerit. Reinsalu üritas pigem mängida kogenud poksitreenerit, kelle ülesanne on omavahel madistavaid treeningtüdrukuid ja -poisse hoida poksiringis. Selle taga paistab kindlasti soov olla valmis minema uude linnavalitsust moodustama nõnda, et seda oleks vajadusel võimalik teha kõikide stuudios olnud erakondade juhtidega.
Jevgeni Ossinovskil oli saates kõige vastandlikum roll, sotsiaaldemokraadid on olnud Tallinnas võimul nii Keskerakonnaga kui ka hiljem uute koalitsioonikaaslastega. Ehk kaitsta tuli ennast kõikide stuudios olijate rünnakute eest. Uute ettepankute ja ideedega ongi sellises olukorras keeruline.
Kuna isiklikul tasandil on läbisaamine Kõlvartiga pehmelt öeldes minimaalne, siis ei üritanud Ossinovski ka kordagi leida mingeid kokkupuutepunkte Keskerakonna esindajaga, taas märk, et ühist tulevikku neil kahel mehel ei ole.
Ootamatult kahvatult esines Maris Lauri. See oli ka tõesti keeruline, kuna Lauri vangerdati Reformierakonna linnapeakandidaadiks pärast kummalisi sisemisi näitemänge. Seega on tema saatus vedada ennast suvel linnas diskrediteerinud erakonda, mis on ka üleriigiliselt kaotanud üle poole oma poolehoidjatest. Seda enam oleks vaja olnud konkreetseid sõnumeid, midagigi teistest erineva pakkumist.
Mõneti on ju Reformierakond samasuguses rollis nagu EKRE, olles opositsioonis nii praeguse linnavalitsuse kui ka Keskerakonnaga. See peaks andma vabama mänguruumi, kuid Maris Lauri otsustas seda võimalust mitte kasutada. Jäi mulje, et küll see 19. oktoober ka ükskord mööda läheb ja siis saab eluga edasi minna.
Rasmus Lahtveel oli saates autsaideri roll, seda oli saate alguses selgelt tunda, näiteks Roheliste lemmikteemas, linna liikuvusmurede arutelus, ei suutnud ta aktiivselt kaasa lüüa. Kuid julgus kasvas aegapidi ja kindlalt, saate lõpus oskas ta ennast korralikult vastandada vanadele kaua võimul olnud erakondadele. Lahtveel on kaheldamatult olemas võimed poliitikamaailmas kaasa lüüa, aga kui seda tahta teha tõsiselt, siis tuleb muidugi erakonda vahetada.
Anvar Samost, ERR-i uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja
Üldiselt tõid kõik esinumbrid oma ära. Autojuhte üritati mitte solvata. Maailmavaatelised erinevused joonistusid selgelt välja. Olulised asjad said peaaegu kõik läbi käidud. Ägedaks ei läinud.
Mõne koha peal võinuks väsinum vaataja lausa tukkuma jääda. Oli näha, et esinumbrid olid paljudes debattides käinud ja konkurentide teemade ja jutupunktidega tüdimuseni tuttavad. See andis tunda kohatises allasurutud ärrituses, aga vaatajale jäi ilmselt tabamatuks.
Sisulist juttu oli, aga oli ka sõnasalatit ja paljaid loosungeid. Kohalikest Tallinna elu valikutest rääkis enamus debateerijatest piisavalt, aga peaaegu kõigil läks meelest, et Tallinn on Eesti majanduse mootor ning majandus on tühikäigul, plaanidest Tallinnas kasvu taaskäivitamiseks kuulis ülinapilt.
Üllatuslikud momendid? Kui Maris Lauri ütles, et “härra Pere on härra Pere, mina olen Maris Lauri”. Martin Helme osav positsioneerumine eestikeelsele haridusele ülemineku asjas. Rasmus Lahtvee repliik “eesti ja vene natsidest”.
Mis veel on oluline: Kristina Kallast (Eesti 200) ja Lauri Läänemetsa (SDE) ei olnud, kuna nemad Tallinnas ei kandideeri. Arusaadav, aga veelkord sai valija sõnumi, et üks kahest, kas erakonna fookus on mujal või on erakonna esimees vähem tähtis kui Tallinna esinumber.
Kas keegi võis debatiga parandada oma erakonna või iseenda valimistulemust? Võib-olla Martin Helme, aga eelkõige seetõttu, et erakonna nähtavus ja nimekirjad Tallinnas on nõrgavõitu ja ajakirjanikel on olnud Helmet tavapärasest veelgi keerulisem kätte saada.