Belgia – Egiptus 1:1
Enne mängu ootasin ilmselt sama, mida paljud teisedki: et Belgia domineerib ja paneb lõpuks oma kvaliteedi maksma. Pakkusin ise 2:1 või 1:0 Belgiale. Aga juba esimesed 10-15 minutit näitasid, et Egiptus tuli väljakule väga hästi valmistunult ja suutis mind positiivselt üllatada.
Egiptus alustas väga julgelt. Neil oli palju plahvatuslikke mängijaid, kes suutsid oma kiirusega Belgiale probleeme tekitada. Belgia tundus samal ajal natuke unine – võib-olla oli see seotud sellega, et tegemist oli turniiri esimese mänguga. Igatahes oli näha, et esimene poolaeg oli pigem Egiptuse kontrolli all. Lõpu poole sai Belgia küll rohkem mängu sisse, aga üldpildis oli näha Egiptuse enesekindlust.
Teine poolaeg oli aga juba rohkem selline nagu enne mängu oleks oodanud. Belgia võttis kontrolli enda kätte, hoidis rohkem palli ja lõi rohkem võimalusi. Kindlasti ei tasu unustada olukorda, kui Romelu Lukaku mängu sekkus. Ta ei saanud küll ise väravat kirja, aga tema sekkumine muutis kohe midagi ja tema kaudu tekkis olukord, millest värav sündis. Selliseid momente ei näe väga tihti. Samas tuleb kiita ka Egiptust – nad ei vajunud lihtsalt ära, vaid ootasid oma võimalusi ja suutsid kontratel ohtlikud olla. Mulle jäi eriti silma Egiptuse ründemäng. Neil oli mitu olukorda, kus nad jõudsid kolme-nelja sööduga oma karistusalast vastase värava alla. Ma ei tea, kas see tuli nende taktikast, individuaalsest kvaliteedist või sellest, kui hästi nad kokku mängivad, aga need hetked näitasid väga kõrget taset. Ausalt öeldes ootasin võib-olla rohkem selliseid momente Belgialt, mitte Egiptuselt. Lõpuks oli küll 1:1 tablool, aga mäng ise oli kindlasti põnevam kui ainult tulemust vaadates tundub.
Mõlemad meeskonnad saavad sellest mängust midagi kaasa võtta. Egiptuse jaoks kindlasti see algus – see julgus, energia ja soov võidelda iga olukorra eest. Sellise suhtumisega võivad nad alagrupis veel palju probleeme valmistada. Belgia jaoks oli oluline see, kuidas nad mängu lõpetasid. Teise poolaja põhjal oli näha seda Belgiat, keda me kõik teame – kvaliteetne, enesekindel ja ohtlik. Samas peavad nad järgnevates mängudes alustama paremini ning võib-olla andma oma kõige suurematele liidritele, nagu Lukaku, võimaluse natuke varem mängu mõjutada.
Kellele ma ise turniiril pöialt hoian? Võib-olla Inglismaale. Mulle lihtsalt meeldib Harry Kane – ta on väga hea mängija ja tundub ka väga hea inimene. Loodan, et tal õnnestub lisaks klubile saata midagi suurt korda ka koondisega. Prantsusmaa on muidugi väga tugev ja neil on meeletult palju kvaliteeti, aga vahel võib liiga suur valik mängijaid olukorra keeruliseks muuta. Mulle meeldib ka Elevandiluurannik. Nad ei ole favoriitide seas, aga seal on palju värskust ja noori huvitavaid mängijaid. Sellised meeskonnad võivad turniiril alati üllatada. Küll aga on praegu vara liiga suuri järeldusi teha. MM-il võib ka üks mäng muuta väga palju ning ühtegi vastast ei saa alahinnata.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare