Esiküljel kunstnik Jass Kaselaan
Piia Ruber
Mateeria võlu ja valu. Juhan Raud vestles Jass Kaselaanega
Jass Kaselaane näitus „Karjane. Haud. Tiibadega inimene“ pakuks esimese hooga inimkonna ajaloo justkui väga selgesti tõlgendatava, metafoorse käsitluse: EKKMi esimesel korrusel kõrguvad vihjamisi antiiki meenutavad kujud, teisel korrusel vaatab vastu sõjakas olevik ning kolmandal korrusel saab näitusekülastaja näha tehnoloogilisi lindolendeid, kes me veel pole, kuid kelleks võime tulevikus saada. Kaselaan ise rõhutab aga, et tema jaoks on näituse kolm installatsiooni vaadeldavad täiesti eneseküllastena, ka tagurpidises või isegi suvalises järjekorras. Seesugune üheaegsus teeb Kaselaane näituse kõvasti salapärasemaks ja vastuokslikumaks, kuid annab ka olulise võtme kunstniku mõistmiseks.
MÄRT VÄLJATAGA: Nobeli kirjandusauhinnast ja László Krasznahorkaist
Aastatuhandevahetusel, kui globaliseerumine edenes täie hooga, ilmus prantsuse sotsioloogi Pascale Casanova raamat „Kirjasõna maailmavabariik“ (1999). Raamatu põhiteesid võtab kokku tema essee „Kirjandus kui maailm“ (Vikerkaar 2005, nr 10-11). Casanova kirjeldab ülemaailmse kirjandusruumi kujunemist. Ühe tõendina selle olemasolu kohta nimetab ta Nobeli kirjandusauhinda ja „peaaegu üksmeelset usku selle universaalsesse tähendusse“. See kirjandusauhind on ainulaadne laboratoorium, kus määratletakse seda, mis on kirjanduses universaalne. Teiseks, ehkki raskemini tabatavaks märgiks sellise kirjandusruumi kohta pidas Casanova „erilise ajamõõdu teket“: olevat tekkinud modernsuse Greenwichi meridiaan, millega mõõta kirjandusruumis tegutsejate kaugust keskusest.
Frankfurdis esitletakse uut ajakirja EstLit. Pille-Riin Larm vestles Kristjan Haljakuga
Eesti kirjandusel on pärast aastapikkust pausi taas oma ingliskeelne ajakiri: Estonian Literature ehk EstLit. Kevadel ilmus ajakirja esimene veebinumber ning nüüd tuli välja pabernumber. Ajakirja esitletakse sel nädalal Frankfurdi raamatumessil ning 11. novembril Tallinna Kirjanike Majas. Uurisin väljaande peatoimetajalt Kristjan Haljakult, millega tegu.
RAHEL ARIEL KAUR, EMILIA KÕIV: Tartu on maailmaluule naba
Luulekonverentsil oli kõike: luulet, ekstsentrilist ruumikasutust, verd, teatrit, olulisi poliitilisi sõnumeid ja äraspidiseid hümne.
Konverents „World Poetry Today: Production, Translation, Reception“ 1. – 4. X Tartus.
JAAK PROZES: Kuidas läheb Venemaa soome-ugri rahvastel ja keeltel?
Homme on hõimupäev, ärgitades küsima, kuidas läheb Venemaal elavatel soome-ugri rahvastel praegu, mil käib neljas Venemaa-Ukraina sõja-aasta. Kuidas kõlab sõnapaar „soome-ugri“ Venemaa Föderatsioonis? Aus vastus on, et aina vähem ja vähem. Ja kui, siis ikka nii, et jumalapärast ei arvataks, et selles on midagi Vene riigi vastast. Rõhutatakse, et soome-ugri rahvad, nende rahvuslik tegevus ja omavaheline koostöö on osa vene kultuurikoodist ja suunatud Venemaa rahvaste ühtsuse tugevdamisele.
TAURI TUVIKENE: Õiglane elukeskkond
Skepsis säästvate liikumis- ja transpordiviiside suhtes on ühiskonnas aina süvenenud. Ikka on kuulda arvamust, et piirangud autojuhtidele on läinud üle piiri, et kiiruse alandamine kümne kilomeetri võrra tunnis pitsitab liigselt vabadust, et parkimiskohtade kadumine võtab ära võimaluse autot omada, et jalgrattateede rajamine mõne sõiduraja arvelt likvideerib enamiku liikumisvõimaluse.
ANNI MARTIN: Suurusehullustus Eesti moodi. Visiooni on, otsustamisel tarkust napib
Megahalli rajamise või rajamata jätmise otsus on hea võimalus näidata, et ühiskond on vabanenud harjumuspärasest otsustamise mustrist.
ELO LUTSEPP: Kas taluarhitektuur vajab kaitset?
Peaaegu aasta tagasi ilmus Sirbis artikkel pealkirjaga „Pole maja, pole probleemi“i. Mida aeg edasi, seda aktuaalsem on teema, mida seal olen lahanud. ICOMOS Eesti koos Eesti vabaõhumuuseumi ja Muhu muuseumiga korraldasid augustis Muhumaal seminari „Kas taluarhitektuur vajab kaitset?“.
Murrangulised kullerpeptiidid. Margus Maidla vestles Tambet Teesaluga
Tartu ülikooli nanomeditsiini professor Tambet Teesalu on üks rahvusvaheliselt mõjukaimaid Eesti teadlasi, kelle töö ühendab biomeditsiini, nanotehnoloogiat ja kliinilist innovatsiooni. Tema juhitud täppis- ja nanomeditsiini laboratooriumis arendatakse uusi ravilahendusi, mille eesmärk on ravida vähki ja tulevikus ka ajuhaigusi senisest tulemuslikumalt.
TANEL MÄLLO: Inimene masina ees. II
Nüüdsed arutelud ei ole pelgalt tehnoloogiateemalised mõttevahetused, vaid lahingud poliitilise elu ja demokraatia tingimuste määramise eest.
Naksitrallide rõõm kasside üksikule saarele vigurdamisega saavutatud Endlösung’ist väärdus kiiresti meeleheiteks looduse tasakaalu rikkumise pärast. Meilgi – ühiskonnana – jätkub lihtsa vanatädina silmi vaid aias möllavatele muredele, millele naksitrallide furgooni taha kinnitatud tehishiirelt kiiret lahendust loodame. See kõrvaldaski probleemi – teise kohta. Juurprobleem – miks vanatädi üldse kasse kokku korjas ja mis vahenditega neid toitis? – jäi tähelepanuta. Naksitrallid on justkui tüüptrend: väike tehnoloogide grupp teeb ühiskonna eest oma kompetentsi mitte puutuvaid otsuseid. Miks see nõnda toimub nii selliste tegelaste peas kui ka ühiskonnas?
Elu ületab oma ekstsentrilisusega sageli väljamõeldise. Triinu Tamm vestles Laetitia Colombaniga
Augusti lõpul külastas Eestit prantsuse kirjanik, režissöör ja näitleja Laetitia Colombani, et osaleda Rakvere teatri ja Prantsuse Instituudi kutsel oma näidendi „Kiivipäev“ esietendusel, millega Rakvere teater avas uue hooaja, ning kohtuda ka lugejatega Tallinnas Prantsuse Instituudis. Eestis teatakse Colombanit eelkõige filmi „Armastab … Ei armasta“ režissöörina ja romaani „Palmik“ autorina.
SILVIA LORENZI: Nähtavuse hind. Filmitegija avalik kiri PÖFFile uute maksude asjus
Mõne päeva eest sain teada, et mu film osutus valituks Pimedate Ööde filmifestivali lühifilmidele keskendatud alamprogrammi „PÖFF Shorts“. See teade tuli festivali ametliku e-kirjaga, kus tehti teatavaks ka uus reegel: alates sellest aastast peavad festivalil filmiga osalejad tegema ära ka festivali akrediteeringu, millega kaasneb 25eurone administratiivtasu, makstav festivali netilehel.
Peame ümber mõtestama, mis on perekond. Tuuli Pern vestles Emanuele Cocciaga
Itaalia päritolu prantsuse filosoof Emanuele Coccia oli kevadel kirjandusfestivali „HeadRead“ külaline. Siinkohal tuleb bioloogiat sotsiaalsete teemadega siduva mõtlejaga juttu evolutsioonist, ökoloogiast, aga ta arutleb ka poliitika, rahvuse, perekonna jm teemadel.
JUHAN HELLERMA: Asustamata aeg
Meie aeg on justkui liialt pikaks välja venitatud ja samas liialt lühikeseks kokku surutud. Küllap tuleb sellises olukorras navigeerimiseks tegeleda ajaliste alustingimuste turgutamisega.
Väärtustame seda, mida ei saa sõnadega väljendada. Maria Hansar vestles Tuuli Lindebergiga
Eesti Nüüdismuusika Keskuse kutsel käis siin Soome juhtiva nüüdismuusika festivali „Musica nova“ kunstiline juht Tuuli Lindeberg. Soome publik ja muusikakolleegid hindavad Tuuli Lindebergi nii varase kui ka nüüdismuusika esitajana. Ooperilauljana eelistab ta rääkida endast kui muusikust, kelle instrument on tema hääl. Sõltumatute nüüdis- ja varajase muusika produktsioonide kõrval õpetab Lindeberg Sibeliuse akadeemias..
BRIGITTA DAVIDJANTS: Lugemisest, kirjutamisest ja õpetamisest
Noorte jutustamisoskust vaadates ei olegi äkki tragöödia, kui lugude hankimise meediumid on muutunud?
Arvustamisel
„Accordionfest“
ERSO kontsert „Elts ja Gerstein“
Marcel Johannes Kitse ja Eesti Löökpillikvarteti kontsert
näitused „Aegluse poliitika“ ja „Surve all“
Eesti Draamateatri ja EMTA lavakunstikooli „Kuningas Ubu“
Maike Londi „Three Ballads, a Story and Mother’s Estate“
mängufilm „Kontinentaal 25“
dokumentaalfilm „Minu pere ja muud klounid“
filmifestival „Festheart“