Taasiseseisvumisjärgse põhiseaduse «isa» Jüri Adams. Foto: Riigikogu
Ei taha me enam ühte valitsejat!
Kui meenutada minevikku enne iseseisvuse väljakuulutamist, siis oli me maa pidevalt kellegi teise valitseda. Nüüd, kui Eestimaa kuulus lõplikult eestlastele, otsustati selgelt, et ei soovita ühte kindlat valitsejat enam näha. Seetõttu oli esimese põhiseaduse puhul selgelt paika pandud peamine võimu teostaja – rahva poolt valitud Asutav Kogu. Riigipea ametit selles ei nähtud, sest olime väsinud ligi 700-aastasest võõrvõimude juhtidest, kes meie rahva saatuse üle otsustasid.
Rahvavõim oli tema poliitiline ideaal ning kõiki riigiasju pidi arutatama rahvakoosolekul.
Piltlikult öeldes suutis noor Eesti Vabariik ellu viia Rousseau kunagise unistuse – rahvavõim oli tema poliitiline ideaal ning kõiki riigiasju pidi arutatama rahvakoosolekul. See oli just suund, mis sobis väiksemale rahvale, nagu Eesti. Kuna olime ajaloos just pikast ikkest vabanenud, siis oli see meile justkui eeskujuks.
Kiireloomuline, kuid keeruline
4. juunil 1919, kui Asutava Kogu kolimisest Estonia kontserdisaalist Toompeale oli möödunud umbes nädal, alustati põhiseaduse kavandamist.
Esimese asjana moodustati 15-liikmeline põhiseaduskomisjon, milles vastavalt jõuvahekordadele oli Asutava Kogu liikmeskonnas viis sotsiaaldemokraatide, neli tööerakonna ja kolm rahvaerakonna saadikut ning üks saadik maaliidu, kristliku rahvaerakonna ja sotsialistide-revolutsionääride fraktsioonist.
Põhilise kirjutamistöö tegi ära Jüri Uluots, kellel valmis esimene põhiseaduse eelnõu kavand 1919. aasta augustiks.
Esimene suurem arutelu keskenduski 19. juunil selle põhialustele ning mitme nädala möödudes otsustati küsida fraktsioonide ettepanekuid selles küsimuses. Erakonnad soovisid näha selles peamise asjana põhiõiguste peatükki.