Eesti välismissioonidel on käinud peaaegu 4000 meest ja naist, hoidmas meie liitlassuhteid ja võitlemas selle nimel, et kunagi tullakse meile appi. Sõjast naastes on neist sadadel rahutu uni, paanikahood, depressioon. Elud purunevad ja missiooniveteranid võtavad endalt elu, aga kui paljud, ei tea keegi. „Me ei jäta kedagi lahinguväljale maha,“ ütles kunagi president Toomas Hendrik Ilves. „Ei Afganistanis tule all ega hiljem kodus.“ On see tõesti alati nii?
