Prantsusmaa – Senegal 3:1
Sellel kohtumisel oli oma eriline taust – Prantsusmaa ja Senegali ühine koloonia ajalugu lisas mängule kindlasti vürtsi ning tekitas elevust. Samas arvasin enne mängu, et näen juba avavilest alates sellist Prantsusmaad nagu tegelikult nägime alles teisel poolajal – sellist, kes domineerib.
Esimese poolaja puhul tuleb kindlasti kiita Senegali, et nad suutsid oma kaitseploki tihedalt ja kiiresti kokku tõmmata. Prantslased jäid seevastu staatiliseks ning see ongi minu jaoks avapoolaja peamine märksõna. Prantslased ei kasutanud ruume, ei loonud neid piisavalt, jäid passiivseks ja tunduski, et on 0:0 mäng. Senegal seevastu suutis hirmu tundmata ja individuaalsele meisterlikkusele tuginedes tekitada prantslastele parajat peavalu.
Tuleb kiita kogu Prantsusmaa treenerite tiimi, eesotsas Didier Deschampsiga. On selge, et vaheajal tehti vajalikud korrektuurid, anti mängijatele uued juhised ja kõige olulisem – mängijad suutsid need väljakul ellu viia. See ongi Prantsusmaa suur tugevus. Neil on nii kõrge klassiga mängijad, et kui treener ütleb, kuidas mingit olukorda lahendada, siis nad on võimelised seda ka realiseerima. Piltlikult öeldes, kui öeldakse, et nüüd tuleb lüüa selle kohaga, siis lüüaksegi. Ja kui tuleb lahendus leida kusagilt mujalt, siis leitakse ka see. Muutus, mille Prantsusmaa teiseks poolajaks tõi, on neile väga kõva valuuta edasiseks turniiriks.
Väravad ju sündisid ka olukordadest, millest esimesel poolajal puudu jäi: mängu tuli rohkem kiirust, rohkem avanemisi, rohkem liikumist. Ruume loodi paremini ja neid kasutati palju efektiivsemalt ära. Kui sul on meeskonnas Michael Olise-sugune mängija, kes suudab jagada selliseid sööte, siis ründajana tahakski pidevalt kaitseliini taha avaneda. Teisel poolajal said Prantsusmaa ründajad lõpuks kasutada neid tugevusi, mis on neid terve klubijalgpalli hooaja saatnud.
Individuaalselt rääkides ei saa üle ega ümber Michael Olisest ja Kylian Mbappest. Tahame või ei taha, aga väravasööt ja kaks väravat. Samas väärivad esiletõstmist ka keskkaitsjad Dayot Upamecano ja William Saliba. Senegali poolelt jäi silma noortalent Ibrahim Mbaye. 18-aastane mängija, kes tuleb MM-finaalturniiril väljakule ja lööb Prantsusmaale värava.
Kui vaadata turniiri laiemalt, siis koondiste jaoks on alles esimesed mängud käsil. Avakohtumised kipuvadki olema ettevaatlikumad ja luuravamad, kuid ootan, et edasised mängud lähevad pisut lõbusamaks. Tahan näha ägedaid elamusi, tõusvaid tähti ja seda, mida jalgpall meile kõigile pakub – emotsiooni.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare