Oktoobris jõuab Sügisjazzil Kumu auditooriumis publiku ette Maarja Nuudi uus teos “Liivast juukseid kammides”, poeetiline ja sügavalt isiklik laulutsükkel vokaalansamblile, löökpillidele, viiulile ja elektroonikale. Folgist elektroonikani, algklasside õpetamisest filmimuusika kirjutamiseni – nagu ka tema uus teos, ei allu Maarja Nuudi loominguline maailm lihtsatele määratlustele.
Intervjueeris Kaisa Potisepp.
Äsja on alanud ilus Eesti suvi. Kas sind inspireerib pigem praeguse looduse lopsakus ja avarus või tulevad paremad mõtted just talvel “koopas olles”?
Nii on võib-olla natuke veider end kirjeldada, aga olen väga aastaajaline inimene ning mu mõtted, käitumine, eelistused ja muusika on hästi hooaja-, kliima- ja ilmatundlikud.
Kui algab kevad, siis looduse hiiliv tärkamine tundub kõige võimsam üldse. Varakevad on minu jaoks üks müstilisemaid aastaaegu sise- ja välismaailma põrkumise koha pealt: väljas on veel pori ja udu ja kõik on hall, aga juba kuuled esimesi saabuvaid linde… See on igal aastal täiesti uskumatu hetk avastada endas taaskord nii palju lootust.
Suve lopsakuses muutuvad mu helid värvilisemaks ja üle ääre voolavaks. Kõik kasvab nii kähku ja igas suunas korraga, muusika tegemine suvel rajaneb instinktidel ning on katsetuslik. Sügise selginev õhk ja kõdunemise eri järgud inspireerivad jälle omamoodi – on tunda settimist ja ebavajaliku mahapudenemist. Ja lõpuks talve saabudes selgib mõte, kõik koondub sissepoole ning koopas olemise tunne tegelikult kosutab.
Nii et ma olen aastaringi vaatlemise fänn, eriti nüüd maal elades.
Sel aastal oled kirjutanud muusika mitmele filmile, õpetanud algklasse ning esinenud nii Eestis kui välismaal. Kas need erinevad maailmad toidavad üksteist või nõuavad sult hoopis erinevaid mina-versioone?
Kas meis kõigis pole mitte erinevaid mina-versioone? Minus kindlasti on erinevaid tahke, teinekord pealtnäha isegi ehk vastandlikke, aga need kindlasti toidavad üksteist.
Õpetamine on selles mõttes hea maandus, et lastega ei saa mingisse kunstilisse uttu ära kaduda. Nad on hästi vahetud ja ausad. Astun kooliuksest sisse ja tean, mis on minu ülesanne. Eesmärgini jõudmiseks tuleb olla sama mänguline kui süsteemne.
Filmimuusikat luues tuleb osata kuulata ja tajuda kellegi teise maailma ning leida viis sellega suhestumiseks. See on ühtaegu meeskonnatöö ja samas hierarhiline – minu looming on režissööri loo jutustamise teenistuses. Lavalolek on aga hoopis midagi muud, miski, mida vajan enda lahtiharutamiseks ja peegeldamiseks, see loob kontakti kuulajatega hoopis teisel viisil kui klassi ees õpetades. Loomingulise ärksuse trenn on see samuti.
Ei saa muidugi öelda, et jube lihtne oleks. Aeg-ajalt hoogsate projektide vahel sõeludes küsin endalt ikka ja jälle, kas see on mõistlik… Nali naljaks, aga vanus ka juba sealmaal, et keha ja vaim ei soovi enam rutata. Seda tunnetust kindlasti mõjutab ka elu maal. Siin on raskem endale valetada, et kõik peab kogu aeg kohe juhtuma.
Elu maal ehk maja Rakvere külje all, millele oled järk-järgult elu sisse puhunud, lisandus võrrandisse mõne aasta eest. Kuidas see kogemus ja keskkond su loomingut on mõjutanud?
Selle protsessi esimesed kaks aastat mõjutasid mu viimatist sooloalbumit “Hinged”, hakkasime abikaasaga siin vaikselt toimetama pandeemia aegu. Aga mõneti tunnen, et kogu mu looming on sestpeale siinsest eluolust läbi imbunud. Mitte et ma kirjutaks nüüd kuidagi otse maaelust või loodusest, aga ümbritsev maastik, lõhnad, rajad, koos kasvamine selle kohaga – see kõik jätkuvalt kujundab mind.
Juba mainisin, kuidas aastaajad mu loomingut mõjutavad. Huvitav on ka aja mõõde siin elades, mul on ruumi märgata palju rohkem detaile. Aias toimetamine või vana talukoha korrastamine õpetab kannatlikkust, tahad seda või mitte. Kõike ei saa kontrollida ja tuleb leida ühine keel olemasoleva ning ümbritsevaga.
Võib-olla see ongi mind enim mõjutanud: tunne, et ma ei alusta kunagi päris tühjalt kohalt. Alati on kuskil mingid kihid, kellegi-millegi jäljed, pidevalt muutuvad vormid. Ja loomingus huvitabki mind jätkuvalt muundumine, eri kihtide omavaheline dünaamika.
Kuulajad teavad sind nii folgi kui praeguste eksperimentaalsemate ja improvisatsioonist kantud projektide poolest. Kuhu paigutub heli ja loomingu mõttes su uus suurteos “Liivast juukseid kammides”? Miks see just nüüd sündis?
Tegelikult hakkasin materjali kirjutama 2022. aasta sügisel ja nii on algselt kammerkoorile mõeldud teose tuum juba tükk aega küpsenud. Vahepeal on muidugi palju juhtunud – minus endas, maailmas ja ka selles, kuidas ma seda materjali kuulen. Nüüd on koosseis muutunud ja seetõttu ka kõla. Talvel viibisin nädala Max Richteri ja Yulia Mahri imelises loomeresidentuuris ja stuudios Inglismaal. Kirjutasin olemasolevat ümber, mõeldes just Shardsile, kellega samuti seal esimest korda kohtusin.
Heli mõttes tundub “Liivast juukseid kammides” mu erinevate loominguliste suundade kohtumisena, millest omakorda loodetavasti sünnib põnev ja omalaadne tervik. On see folk, eksperimentaalne elektroonika, jazz või nüüdismuusika? Ma loodan, et meie hulgas on järjest suurem hulk kuulajaid, kes ei hooli piiritletud žanrimääratlustest ja tunnevad huvi pigem hübriidvormide vastu. Julgen ka arvata, et see kontsert võiks puudutada minu kuulajaid läbi aastate, ka neid, kes eelkõige varasema loominguga kokkupuudet tundsid.
Oled Nicolas Stockeriga palju koos töötanud, Jazzkaare publik mäletab teid 2022. aasta festivalilt. Mis teid aina taas kokku toob ja mida uut pakub teie koostööle “Liivast juukseid kammides”?
Mulle meeldib Nicolase mängutunnetus. See on elastne ja kuigi pean täpsust samuti tähtsaks oskuseks, siis sellist läbitunnetatud elastsust muusikalises väljenduses on palju keerulisem saavutada, tundub mulle.
Teose “Liivast juukseid kammides” puhul on huvitav see, et me pole ainult kahekesi mingis vabas raamis toimetamas, vaid löökpillid asetuvad laiema terviku sisse, on mõnikord kindla struktuuriga ning annavad olulise lüli dramaturgilisse arengusse. Kohtume augustis lühikeseks residentuuriks ja otsime siis värskeid kõlasid.
Eestlane on koorirahvas, aga briti koor Shards teeb midagi, mis on meile pigem uudne. Mis sind nende puhul kõnetab, mis pani neid sinu uude suurteosesse sobituma?
Shardsiga töötamine on olnud värskendav kogemus. Eesti koorikultuur on elujõuline ja pika traditsiooniga, aga selliste nähtustega tulevad alati kaasa teatud ootused, kõlaideaalid, harjumused. Ja vahel võib see loominguliselt natuke piirata, isegi kui see foon on kõrgel tasemel.
Shardsi lauljate pagas on hoopis teistsugune: nende hääled võivad olla ilusad, aga ka karedad, väga lähedal või teistmoodi rütmilised. See sobib mulle ülihästi, sest “Liivast juukseid kammides” ei sisalda ainult laulmist klassikalises mõttes. Seal on hetki, kus hääl on pigem mingi ruum või materjal. Ma esiti pelgasin, kas see on üldse realistlik mõte panna neid eesti keeles laulma, aga tuli välja, et on küll. Ja koostöö puhul kõige põnevam on see, kui ma ei saa lihtsalt seda, mida juba ette kujutasin, vaid midagi nihkub kuhugi ootamatusse kohta.
“Liivast juukseid kammides” lisandus hiljuti ka maailma ühe juhtiva jazzifestivali EFG London Jazz Festival kavva. Mida selline kutse sulle kui artistile tähendab?
See teeb muidugi palju rõõmu, et teost ka Londonis esitada saame, ja veel nii suurepärases kontserdisaalis nagu Milton Court. See annab teosele nähtavust ja kinnitust, et projektil võiks olla laiem kõlapind. Eriliseks teeb kutse eelkõige see, et tegu on produktsiooni mõttes siiski väga kuluka projektiga. Sellist koosseisu ei ole lihtne niisama ühest kohast teise viia – palju inimesi, tehnilisi vajadusi, logistika ja seetõttu mitmes mõttes riskantsem projekt. Aga meie ideega tuli kaasa ka Barbicani kultuurikeskus, kes on sündmuse kaasprodutsent ja kusjuures ka peamine põhjus, miks Shards kui kollektiiv eksisteerib – nimelt palus Barbican Kieran Bruntil kokku panna vokaalansambel Nils Frahmi “Possibly Colliding’u” esitluse jaoks nende suvefestivalil ja sealt edasi hakkas projekt juba oma elu elama.
Tuleb aga tunnistada, et kontsert on kontsert, toimugu see pisikeses DIY-stiilis eksperimentaalmuusikaklubis või suures ja tähtsas kontserdisaalis. Vahel võib päris väikses ruumis üksikute inimestega publikus tekkida midagi tohutult võimsat või vastupidi. Mu senise aktiivse kontserttegevuse inspireerivaim osa ongi olnud eri paigus, saalides, kontekstides mängimine, eriti kui seda teha nii-öelda sama kavaga.
Nii et lõpuks on minu jaoks ikka ja alati kõige tähtsam see hetk, kui inimesed on ruumis ja heli hakkab päriselt elama, vahet pole kus.
Maarja Nuut: Foto: erakogu
Enne Sügisjazzi on veel paar ilusat sooja suvekuud ees. Mida soovitaksid inimestel kuulata, lugeda, vaadata, kogeda?
Soovitan kuulata, lugeda ja kogeda loodust me ümber – iga ilmaga. Suvi on selline meeleline aeg. Talvel jõuab raamatuid lugeda ja filme vaadata küll. Kes aga üldse ei kipu linnakeskkonnast välja, siis alati kutsun inimesi üles kultuuriüritusi külastama; unusta see Spotify korraks ära ja mine koge asja, mis sünnib just selles hetkes. Eriti punk, kui otsustad kuulama-vaatama minna midagi, mille puhul sa pole üldse kindel, kas sellest aru saad või see sulle meeldib – võid avastada rohkem, kui esmapilgul tundub.
Ja kindlasti soovitan juba lapsepõlveaegset kodulinna lemmiksündmust etenduskunstifestivali Baltoscandal, mis nüüd juuli algul Rakveres taas toimub.
Sügisjazz 2026 toimub 13. septembrist 14. oktoobrini, kogu kava on avalik. Hooajal esineb viis artisti kontsertidega üle Eesti: T.I.M. (Norra–Prantsusmaa); Frederico Heliodoro (Brasiilia); Rebecca Kontus Trio “Hymne à l’amour”; Maarja Nuut, Shards, Nicolas Stocker “Liivast juukseid kammides” (Eesti–UK–Šveits); Paabel “Ajatu”. Lisainfo ja piletid Jazzkaare kodulehelt.
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.