Kui suur on tõenäosus, et Chongqingi tänaval teavad inimesed, kus asub Eesti, palju meil siin elanikke on ja kes on Eesti president?
Kui hiinlane teab Soomest Nokiat ja muumisid, siis Eesti jääb sageli häguseks laiguks kaardil. Ometi figureerib meie riik Hiina meedias üllatavalt tihti – kord NATO piiripostina, kord väikese väravana Euroopasse, vahel isegi lagritsa saareprojektina. Kuidas näeb Eestit ja Euroopat ühiskond, kus Google ja Facebook on suletud ning igapäevaelu käib WeChati ja Alipay kaudu?
Postimehe reisikiri viib lugeja Chongqingi tänavatele ja hiinlaste argipäeva, kus põimuvad range süsteem, ootamatu lahkus ja põlvkond, kes küsib samu küsimusi tuleviku kohta nagu Eesti noored. Kuid milline Hiina näeb meid läbi oma digitaalsete ja poliitiliste filtrite – ja kui palju me üldse näeme neid?