Viimasel ajal ei anna hingerahu tsitaat William Shakespeare’i “Hamletist”, mis kõlab ka saatesarjas “Sõna on laval”: “Näitlejad on ajastu lühikroonika. Parem oleks teil pärast surma halb hauakiri saada, kui eluajal paha hinnet nende poolt.” Küsin endalt üha sagedamini, kas neil lausetel on veel tähendusekaalu, kinnitas Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.

Millest mõtleb teatrivaatleja uue sügise lävel – ja päev pärast Aarne Üksküla, olulise näitleja, 88. sünniaastapäeva? Millest mõelda üleminekuhetkel, kui mõõdukas valik suvelavastusi on ära nähtud ja tasahaaval alanud sisseelamine sügishooaega, kohanemine mõne teatrilava uue asukoha või teatrimaja uue nime ning sildiga; sama kuupäevaga esietenduste vahel valimine ja kõik see muu, mis teatrihooajaga kaasas käib…

Viimasel ajal ei anna hingerahu tsitaat William Shakespeare’i “Hamletist”, mis kõlab ka saatesarjas “Sõna on laval”: “Näitlejad on ajastu lühikroonika. Parem oleks teil pärast surma halb hauakiri saada, kui eluajal paha hinnet nende poolt.” Küsin endalt üha sagedamini, kas neil lausetel on veel tähendusekaalu. Minu jaoks on. Ka lavastajateatri ideed vahendab ju näitleja, igal kordumatul etendusel terviku eest vastutades, publikuga silmast silma kohtudes.

Olen tajunud, et “halb hauakiri” ei olegi meie ajas justkui sünnis argument, surelikkuse võib heita hoolimatult kõrvale, kui kramplikult keskenduda olevikule. Veendumus, et maailm algab minust, peaks nagu olema mööduv lastehaigus, ent nüüdisajas põevad minakesksuse tõbe ka täiskasvanud ja see näikse kujunevat pandeemiaks, moehaiguseks. Ajtmatovi loodud kujund mälust ilma jäetud mankurdist on terav ja ajatäpne, seda toonitab Draamateatri ja Vaba Lava ühislavastus “Totalitaarne romaan”, mille esietendus oli aasta tagasi ja viimased etendused oktoobrikuus.

Sama mõtet kannab kodune Juhan Liiv: “Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.” Nõnda siis on väärtuslik mäluteater. Üsna erinevas vormis ja laadis võis seda kogeda kahel järjestikusel teatriõhtul: ka Tallinna Vabal Laval nägi Narvas esietendunud uuslavastust “Sisekliima. Baltijetsi lugu”, kus autor Piret Jaaks, lavastaja Mari-Liis Lill ja näitlejate kvartett Henrik Kalmet, Riina Maidre, Elina Reinold, Kristjan Sarv liiguvad vaimukalt dokumentaalses ja kujundlikus mängureeglites. Vanemuises esietendus Priit Põldma kirjutatud ja Tiit Palu lavastatud “Palavik”, laval eesti kunstnike tandem Nikolai Triik ja Konrad Mägi – Andres Mähari ja Rasmus Kaljujärve karismaatilises näitlejaduetis. Eluloolistele faktidele tuginev fantaasia, kus kunst ja sõprus kirglikult vaekaaludel.

Teater on niikuinii olevikuline, interpreteerides kaasaega või ajatut klassikat, dokumentaalset või fiktsiooni – näitleja kui ajastu lühikroonika tundlik isiklikkus jääb lava ja saali kokkusaamisel määravaks.