Kuigi riiklik eesmärk on olnud suurendada ühistranspordi kasutajate hulka, on ühistranspordi kasutamine viimase kümne aasta jooksul tööl käivate inimeste seas olnud languses, kulud aga kiirelt kasvamas. 2021. aastal avaldatud audit „Maakondlik ühistransport“ näitas, et hoolimata tasuta sõidu võimaldamisest maakondlikel bussiliinidel perioodil 2019–2024 ei suudetud ühissõidukiga töölkäijate osakaalu kõigist töölkäijatest tõsta.
Vähe kasutajaid
Praeguseks ei ole olukord paranenud ning ühistransporti kasutades liigub tööle ja koju vähem kui viiendik tööealistest. Samal ajal on ühistranspordi toetus riigieelarvest järjest kasvanud. Kõige enam on võrreldes aastaga 2019 tõusnud maakondliku bussitranspordi toetus. Kui 2019. aastal toetati riigieelarvest maakondlikku bussitransporti 43,6 miljoni euroga, siis mullu 72 miljoniga. Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi prognoosid näitavad, et 2029. aastal läheb maakondliku bussitranspordi korraldamine riigile maksma 87,1 miljonit eurot.
Riigikontrolli audit näitas, et sellal kui ühistranspordi kulud on järsult kasvamas, pole regionaal- ja põllumajandusministeerium kindlaks määranud, millist ühistranspordi teenust soovib ja suudab riik ülal pidada ja rahastada.
Ministeerium pole paika pannud liinivõrgu optimeerimise põhimõtteid ega hinnanud seda, millise kulupiiri ületamisel tuleks hakata liine ümber korraldama, millistel juhtudel tuleks pakkuda inimestele alternatiivseid sõiduvõimalusi nagu nõudetransport või millal tuleks liinid liigse kulukuse tõttu üldse sulgeda.
Regionaal- ja põllumajandusministeerium on seisukohal, et ühistranspordi tulude ja kulude suurt vahet saab peaasjalikult vähendada kas liiniveomahtu kärpides ehk liine lühendades, sagedust vähendades ja liine sulgedes või piletihinda tõstes. Ministeeriumi väljatöötatud rahastamiskava näeb ette, et piletitulu peaks katma keskmiselt kõigist ühistranspordi kuludest 2025. aastal 25% ning 2030. aastaks peaks osakaal tõusma 28%-ni.
Piletihinna tõus vähendaks inimeste hulka veelgi
Samas näitas riigikontrolli audit, et piletitulu tõstmise praktilised võimalused kipuvad olema piiratud: vaid 30% kõigist sõitjatest maksab praegu pileti eest. Tasuta sõitjad on sotsiaalselt haavatavamad grupid nagu puudega inimesed, pensionärid ja noored. Selleks, et maakondlikel bussiliinidel kataks piletihind 25% kuludest, tuleks piletihinda tõsta ligikaudu kolm korda ja seda eeldusel, et sõitjate arv ja soodustuste määr jääb samaks. Teisalt kipub ka tagasihoidlikum piletihinna tõus ühistranspordi kasutatavust vähendama.
Riigikontrolli hinnangul tuleks ühistranspordi inimeste juurde toomiseks uurida ka nende vajadusi, kes veel ühistransporti ei kasuta, ning arendama teekonna algpunktist lõpp-punkti liikumiseks mugavamaid ühistranspordile ümberistumise võimalusi, näiteks kergliiklusteed, „pargi ja reisi“ parklad peatuste läheduses. Kuigi inimeste tegelike liikumiste mustreid uuritakse varasemast rohkem, on vähesed ühistranspordikeskused püüdnud selgitada nende vajadusi, kes ühistransporti ei kasuta.
Tõhusamat ühistranspordisüsteemi aitaks riigikontrolli hinnangul planeerida ja ühistranspordi kasutajate hulka suurendada, kui analüüsida liikumismustreid üle Eesti, kasutades selleks näiteks mobiilpositsioneerimise või liiklusloenduse andmed. Praegune bussiliinivõrgu ja sõiduplaanide planeerimine on pigem ühe maakonna keskne ega toeta riigikontrolli hinnangul inimeste maakondadevahelist ja erinevate transpordivahenditega liikumist. Erinevate transpordiliikide (maakondlik, kaug- ja kohalik bussiliin, lennuk, parvlaev, rong) sõiduplaane koostatakse eri alustel ja korraldajale antud pädevuse piires ning sellega kaasnevad killustatus ja ebakõlad sõiduplaanide vahel.
Killustatud vastutus
Riigikontroll leidis, et ühistranspordi korraldamisel on vastutus killustunud ning ülesannete täitmisel esineb kattuvusi. Näiteks on ühistranspordi taristu planeerimine ühtaegu nii regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kui ka kliimaministeeriumi valitsemisalade, samuti kohalike omavalitsuste ülesanne. Jätkuvalt on probleemiks ka ülesannete dubleerimine regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ning maakondlike ühistranspordikeskuste vahel: näiteks raamatupidamine, hangete korraldamine, andmete kogumine ja uuringute tellimine.
Bussiliinide liigitus ning kohustus neid korraldada ja rahastada tuleks muuta riigikontrolli hinnangul üheselt arusaadavaks. Ühistranspordiseaduses pole üheselt selge, millist liini (maakonna-, kaugbussi- või omavalitsusliini) peab korraldama ja rahastama riik ning millist omavalitsus ja nõudel bussiliini mõiste puudub seadusest üldse. Segaduse tagajärjel koheldakse omavalitsusi praktikas erinevalt. Näiteks on Kagu ühistranspordikeskuse sõnul riigieelarvest rahastatud bussiliine, mis on nii ühe omavalitsuse sisesed, kui ka liine, kus 90% peatustest on ühes maakonnas ja 10% teises maakonnas.
Riigikontroll soovitas regionaal- ja põllumajandusministril töötada välja kord, kuidas jagada ühistranspordikeskustega oma andmeid, et uurida nii ühistransporti kasutavate kui ka mittekasutavate inimeste liikumisvajadusi. Samuti luua üleriigiline süsteem kõigi transpordiliikide koordineerimiseks – sealhulgas parvlaev, lennuk, rong, maakondlik ja kohalik bussitransport.
Lisaks soovitas riigikontroll kehtestada ühistranspordi teenustaseme normid ning seada tulenevalt teenustasemetest ühtsed liinivõrgu rahastamise põhimõtted. Riigikontrolli hinnangul tuleks määrata minimaalne baastase, millest madalamale väljumiste sagedus ja ühendused ei tohi langeda, ning sätestada, millistel tingimustel on liini ülevalpidamine ebamõistlikult kallis. Samuti koostöös kohalike omavalitsustega leppida kokku maakondlike bussi-, kaug-, omavalitsus- ja nõudeliinide üheselt arusaadav sisu ja jaotus ning sellest lähtuvad rahastamise põhimõtted.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (3)