“Kui tahad midagi inimeste kohta teada saada, tasub vaadata võrdlevalt teisi loomi. Siis hakkad vaikselt nägema, miks me oleme just sellised, nagu oleme: nii mõnigi asi ei pruugi olla meile ainuomane,” ütleb Bickel. Liikideülene võrdlev keeleteadus on teadussuunana võrdlemisi uus. Professori sõnul on seni keelele lähenetud aga liiga kitsalt filoloogia vaatevinklist ja vaja oleks valdkondadeülesemat käsitlust.
“Kui tahad midagi inimeste kohta teada saada, tasub vaadata võrdlevalt teisi loomi.”
Kuidas niisugune keeleteadus välja näeb, kirjeldas Bickel lähemalt oma hiljutises konverentsiettekandes. Täpsemalt kõneles ta, kuidas aju-uuringud, geneetika ja liikide võrdlev käitumine aitavad seletada erineva emakeelega inimeste sarnaseid keelelisi eelistusi. Ta tõi näiteid mitmetest loodusteaduslikest katsetest, kus hinnati, kuidas inimesed keelest aru saavad. “Minu hinnangul vajab keel senisest märksa enam tähelepanu. See tuleb tõsta ka loodusteadustes rambivalgusse,” sõnab ta.
Keelemood kordub samuti
Loodusteadustes uurib fülogeneetika mingi liigi, perekonna või muu taksonoomilise üksuse põlvnemist ja nende üksikute elundite ajaloolist arengut. Balthasar Bickel kinnitab, et sama loogikaga uurida keeli. Nii ongi keeleteaduses juba kasutusel fülogeneetilised mudelid.
Esiteks võimaldavad need lahti harutada keele ajaloo keerdkäike.. “Oletame näiteks, et sind huvitab, kuidas eesti keel välja arenes, miks see on soome ja ungari keelest erinev ning mille poolest oma uurali sugulaskeeltega sarnane. Fülogeneetilise mudeliga saab nende keelte ajaloos jälge ajada,” osutab Bickel. Mudeli andmeid saab vaadata koos näiteks ajalooliste geeniandmetega. Nii võib saada selgemaks, mis rahvakild millal ja kuhu rändas ja kellega läbi käis.
“Iga põlvkond teeb enda arvates midagi päris uut, kuigi suures pildis ei pruugi see tingimata uus olla.”
Teiseks aitavad fülogeneetilised mudelid mõista keele arengumehhanisme: kuidas, miks ja mis tingimustel keel muutub. Bickeli sõnul on keel mõneti nagu mood, sest kõik kõnelejad soovivad üksteisest eristuda ja iga uus põlvkond kõneleda omamoodi. Nii tekivad piirkondlikud murded ja erialainimeste argood. “Usutavasti on see üks põhilisi inimlikke omadusi, et inimesed tahavad alati märkida, mis rühma nad kuuluvad,” arutleb ta. Nii on juba 200 000 aasta taguste esimeste nüüdisinimeste arheoloogilistest leidudest näha, et nad tähistasid oma rühmakuuluvust erinevate kaelaehetega.
Nagu moes, on keeleski kõik uus Bickeli sõnul hästi unustatud vana. Nii on näiteks keskülemsaksa keeles jõutud mõnede sõnade häälduspildis taas lähemale indoeuroopa algkeelele kui saksa keelele. “Iga põlvkond teeb enda arvates midagi päris uut, kuigi suures pildis ei pruugi see tingimata uus olla. Loeb aga just tunne, et ollakse uuenduslikud, sest see võimaldab eristuda,” seletab professor.
Ehkki ühe keele sees võib variatsioone olla palju, on Bickeli sõnul keelte eneste varieeruvus piiratud. “Olemas saab olla ainult teatud tüüpi keeli ja see seab keelelisele varieerumisele piirid. Kust need piirid jooksevad, on väga raske kindlaks teha,” sõnab Bickel. Varem pakkusid keeleteadlased keele kui sellise piiride kohta välja teooriaid, mille paikapidavust oli keeruline päriselt proovile panna. Tänapäeval saab keelelist varieeruvust uurida loodusteaduslike katsetega: näiteks ajulaineid vaadates.
Inimene ja muud loomad
Nagu Balthasar Bickel oma ettekandes ka välja tõi, on fülogeneetilistel mudelitel mitu kitsaskohta. Näiteks eelistab inimaju alati seada lauses esikohale agendi ehk selle, kes midagi aktiivselt teeb. Alles seejärel huvitab inimest patsient ehk see, kellele või millele on tegevus suunatud. “See piirang on meil teiste inimahvdega ühine ja seab keele muutumisele piirid,” osutab Bickel. Ehkki maailmas leidub keeli, kus patsienti mainitakse enne agenti, liiguvad keeled enamasti oleku suunas, kus agent oleks esikohal.
“Teise piiranguna peavad keeled toimima vähemalt mingilgi määral tõhusalt nagu iga teine bioloogiline süsteem,” lisab professor. Tõhusa suhtluse nõue seab tema sõnul taaskord piirid sellele, milliseid väljendeid on mõtet üldse kasutada. “Kui väljendid muutuvad liiga ebatõhusaks, annavad need oma mõtte küll edasi, aga kuluvad ajapikku suupärasemaks,” seletab ta.
Soovides keele varieerumise piire nende kitsaskohtade kiuste siiski uurida, on Bickeli sõnul hädavajalik läheneda keelele valdkondadeüleselt. Esiteks on võrdluse mõttes oluline võtta appi käitumisbioloogia ja loomade käitumise uuringud. “Väga oluline on, et katseid ei tehtaks üksnes inimestega, vaid ka primaatide ja teiste loomadega, sh lindudega. Teisi loomi vaadates õpime inimese kohta palju uut,” tõdeb professor.
“Kui väljendid muutuvad liiga ebatõhusaks, annavad need oma mõtte küll edasi, aga kuluvad ajapikku suupärasemaks.”
Teiseks tuleb keele uurimisel tema sõnul vaadata neurobioloogia poole. Seejuures peaks ajus toimuvat uurima närviraku tasandil: kuidas need töötavad ja omavahel signaale vahetavad. Kolmandaks soovitab Bickel läheneda geneetika vaatevinklist. “Ühest küljest tasub uurida aju arengu geneetilist tausta ning teisest küljest populatsioonigeneetikat, mis seletaks inimrühmade ajalugu ja läbikäimist,” ütleb ta.
Oma töörühmaga on Bickelil valminud juba esimesed valdkondadeülesed keelekatsed. Ühes katses pidid inimahvid vaatama esmalt puutetundlikult ekraanilt videolõiku. Kui klipp tegevuse keskel peatus, pidid nad toidu saamiseks puudutama ekraanil suvalist kohta: agenti, patsienti või tausta. “Hämmastaval kombel puudutasid kõik ekraani sealt, kus oli agent ehk tegija,” meenutab Bickel.
Teises katses näidati nii inimestele kui ka inimahvidele taaskord lühikest filmi. Töörühm jälgis samal ajal uuritavate silmade liikumist. “Seekord pendeldas nende pilk agendi ja patsiendi vahel, sest kõik tahtsid aru saada, mis toimub,” kirjeldab professor. Kui filmi alguses tegeles agent ekraanil söömisega, vaatasid kõik uuritavad aga suurema huviga sööjat.
Kui esimese katse põhjal võib Bickeli sõnul üsna kindlalt öelda, et keelt kõneledes eelistavadki inimesed reeglina agenti, siis teise katse tulemusi võiks edasi uurida. Piltide vaatamise katsete põhjal liigub tema sõnul inimeste tähelepanu samuti agendi ja patsiendi vahel edasi-tagasi, kui nad toimuvast aru püüavad saada. “Uurime praegu lähemalt, kuhumaani seda üldistada saab. Valmistame ette katseid, et testida seose kehtivust erinevate inimahvide seas ja eri keeltes,” osutab professor.
Keel on mitme mure keskmes
Keel vääriks Balthasar Bickeli sõnul senisest enam uurijate tähelepanu, sest mitu ühiskondlikku murekohta on seotud just keelega. Ühe murekohana väheneb maailmas keeleline mitmekesisus, sest keeled ja murded hääbuvad. “See on omamoodi risk, sest inimesed kaotavad osaliselt ka oma identiteedi ja see tekitab pingeid. Sestap peaks keeleküsimust poliitilisel tasandil tõsiselt võtma,” märgib professor.
Teiseks suhtlevad inimesed üksteise kõrval üha enam tehisaruga. See suhtlus toob Bickeli sõnul kaasa eetilised, poliitilised ja haridusega seotud murekohad. “Minu hinnangul peaksime põhjalikult uurima, mil määral on need masinad nagu inimajud ja mil määral mitte. Vastasel juhul ei oska me nendega tegelikult suhestuda,” põhjendab ta.
“Mõnikord tundub mulle, et ühiskond pole sellest piisavalt teadlik, mis praegu keeles toimub.”
Kolmas põhjus keelega süvitsi tegeleda on Bickeli sõnul seotud neuroteadusliku keeletehnoloogiaga. Halvatud inimeste hüvanguks valmivad üha tõhusamad liidesed, mis suudavad inimese ajulainetest tema mõtteid välja lugeda. Professori hinnangul peitub tehnoloogias aga eetiline ja poliitiline risk. “Peagi seisame tõepoolest silmitsi ohuga, et inimese mõtteid on võimalik lugeda enne, kui nad jõuavad need välja öelda. See on väga ohtlik,” osutab ta.
Seepärast ongi tema sõnul oluline, et keelt ei käsitletaks kitsalt humanitaarteaduslikust vaatest. “Mõnikord tundub mulle, et ühiskond pole sellest piisavalt teadlik, mis praegu keeles toimub,” tõdeb Bickel.
Balthasar Bickel pidas plenaarettekande “Integrating phylogenetic, typological, and neurobiological perspectives on language” (“Fülogeneetiliste, tüpoloogiliste ja neurobioloogiliste vaatenurkade ühendamine keelt uurides”) 10. oktoobril konverentsil “Methodological Excellence in Data-Driven Approaches to Linguistics: New Challenges, Novel Approaches” Tartu Ülikoolis.