Kui küsisin Margus Kasterpalult enne intervjuud, kui isiklikuks me läheme, kas näiteks haigustest ka räägime, vastas ta: „Ma kirjutasin lavastusse „Igavikumehed“ umbes sellise mõttekäigu, et me kõik asume skaalal, mille ühes otsas on kaduvik, teises otsas igavik. Sinna vahele mahuvad siis minevik, olevik ja tulevik. Kuidas me ennast parasjagu tunneme, sõltub sellest, kas oleme seal, kus on meie koht. No et kui sa oled juba kord igavikumees, siis pole mõtet mingist minevikuseigast kinni hoida. Minu jaoks on oluline tunda sellel skaalal ära koht, kus parasjagu olen, ja olla sellega rahul.“
