Kui klassikalised muusikud on süvenenud eelkõige oma pillimängu, siis järgmisel 21. oktoobril Estonia kontserdisaalis esinev prantsuse uue generatsiooni pianist Lucas Debargue on ka tugeva ühiskondliku närviga interpreet. Tema maailmas on lisaks klassikalisele klaverile kirjandusõpingud Pariisi Diderot’ ülikoolis, džäss, mida mängides ta tudengina baaris leiba teenis ja mida praegugi mängib ning basskitarr rockbändis. Debargue’iga on kaasas käinud legend “hilisest alustajast” ja tõepoolest pole ta hakanud pilli õppima juba 5-aastaselt, nagu enamus maailma tipp-pianiste.

Muusikaavalikkuse ette jõudis Debargue 2015. aastal, kui ta justkui eikuskilt ilmudes tegi furoori Tšaikovski konkursil, jõudis selle maailma ühe raskeima võistluse finaali ja laureaaditiitlini. Nüüd esineb ta Pariisi Filharmoonias, Carnegie Hallis, Londoni Wigmore’i hallis, Hamburgi Elbphilharmonie’s, Amsterdami Concertgebouw’s jt nimekatel lavadel. Ta on koostööd teinud selliste dirigentidega nagu Elim Chan, Tarmo Peltokoski, Lorenzo Viotti, Andrey Boreiko, Tugan Sokhiev jpt.

Tallinnas kohtub Debargue kontserdile järgneval päeval 22. oktoobril MUBAs klaveriõpilastega, kui teeb seal meistrikursuse. Kursusele kuulama on oodatud ka kõik huvilised.

Mis teile meenub oma eelmistest Tallinna külastustest?

Olin Tallinnas esmakordselt 2015. aastal, mõned kuud pärast oma Tšaikovski konkursi edu. Mul oli soolokontsert Mustpeade majas, järgmisel aastal mängisin seal ka Mozarti klaverikontserti c-moll. Estonia kontserdisaalis olin esmakordselt soolokontserdiga 2020. aastal. Mäletan väga võluvat ajaloolist vanalinna ning tähelepanelikku ja sooja publikut. Kahjuks ei lasknud liiga lühike kohalolek mul linna ja Eesti kohta rohkem avastada.

Olete oma intervjuudes korduvalt öelnud, et muusika ei ole pelgalt meelelahutus, vaid pigem sügav läbielamine. Millisena näete oma suhet kuulajaga?

Kontserdil räägin ma muusika keeles ja soovin muusikas peituvat täiel määral elavaks teha. Muusiku ja kuulaja vahel tekib nagu ühine paralleelaeg, ühine osadus – nimetaksin seda just niimoodi.

Teie kavas on Raveli kahe teose kõrval ka valik Gabriel Fauré muusikat. Teist on saanud nagu selle helilooja saadik, kui eelmisel aastal plaadistasite firmale Sony Classical tema kogu klaveriloomingu ja viisite läbi loeng-kontserte sellest heliloojast – mitmed neist ka videoloengutena YouTube’is. Prantsuse heliloojatest teataksegi eelkõige Raveli ja Debussy’d, aga milline helilooja on Fauré?

Fauré on tänaseni klaverimuusika üks ebaõiglaselt varjatud saladusi. Fauré on loonud kokku üle nelja tunni (sama palju kui Debussy’l!) meisterlikke klaveriteoseid, mida isegi paljud pianistid ja publik üldse ei tunne.

Mind paelub selles heliloojas tema loojanatuuri iseseisvus. Debussy’d mõjutas palju Wagner, Raveli vene muusika, aga Fauré käis muusikas oma isikupärast teed. Ta oli avatud meelega inimene: oli Raveli õpetaja, toetas šveitsi heliloojat Arthur Honeggeri, huvitus Schönbergi “Kuu-Pierrot’st”. Kindlasti kajastuvad Fauré 1914–1918 aastatel loodud loomingus tugevalt Esimese maailmasõja meeleolud (üks Fauré poegadest oli rindel), näiteks vapustavas noktürnis e-moll op. 107, mida ma ka Tallinnas esitan.

Olete pianist ja ka helilooja. Tallinnas esitate ka omaenda klaverisüiti. Mis ajendab teid oma muusikat looma?

Kui ma 10-aastaselt endale klassikalise muusika avastasin, püüdsin seda õppides peagi ka improviseerida ja oma lugusid luua. Helilooming on minus nagu pidev sisemine sund, millele ei saa vastu seista. Nii on see siiamaani. Kui oleks võimalik, veedaksin oma aja heliloominguga.

Mu loomingunimekiri on nüüdseks juba päris pikk: kaks klaveritriot, viiulisonaat, tšellosonaat, klaverikvartett, keelpillikvartett, erinevad klaveriteosed, soololaulud, klaverikontsertiino … Olen selles mõttes õnnelik inimene, et enamus neist on ka ette kantud, mõned korduvalt. Praegu minu tiheda kontserdigraafikuga õnnestub mul enamasti valmis saada need tööd, mis mind nii palju haaravad, et ma lihtsalt pean nad valmis komponeerima, olgu see kasvõi hotellis, lennukis, rongis või taksos.

Kasutan oma muusikas klassikalist harmooniakeelt. Tonaalses muusikas peituvad psühholoogilised seosed on meile tuttavad, see muusika on meie vereringes. Minu sooviks ei ole muusikat kuidagi uutmoodi “ümber defineerida”. Seda on juba teinud need suurepärased heliloojad läbi sajandite, kelle muusikat ma armastan ja kes aitavad mul elada.

Minu klaverisüit koosneb viiest osast. Kirjutasin selle eelmisel aastal Horvaatias puhkusel olles. Oma olemuselt on see väga energiline virtuoosne kontsertteos. Süit järgib barokk-tantsusüidi struktuuri, ilma et see oleks otseselt barokkmuusika jäljendus. Kasutan siin piiratud materjali, mida arendan erinevate kontrapunktiliste võtetega, nagu imitatsioon, kaanon, mis on ühendatud meloodia, harmoonia ja rütmiga.

Tallinnas esitate ka Aleksandr Skrjabini sonaati nr 3. Milline on teie suhe Skrjabini muusikaga?

Skrjabini muusika kütkestas mind juba teismelisena. “Lugesin” läbi kogu tema klaveriloomingu. Klaverit mul selleks sageli ei olnud, aga kuna loen noote ka ilma instrumendita nagu raamatut, siis nii ma nende kõigiga tutvusin ja neist vaimustusin.

Kolmas sonaat on Skrjabini kümnest sonaadist kõige kergemini haaratav. See teos on neljaosaline, kuid vaid 20 minuti pikkune. Hetkel köidab mind selles teoses kõige rohkem, kuidas see saab olla nii joovastav ja kõlada nii spontaanselt, kuigi on kirjutatud väga süsteemselt. Ma seostan seda Nietzsche poeetilise filosoofilise maailmaga.

Olete sageli maininud, et kunstid on omavahel seotud ja et muusikul on vältimatult vajalik end “toita” ka kirjanduse, kujutava kunsti, filmikunstiga. Milliseid raamatuid olete viimasel ajal lugenud, millised filmid on huvi pakkunud?

Praegu on mul käsil George Gershwini elulugu, Richard Wagneri raamat “Ooper ja draama”, Edmund Husserli “The Phenomenology of Internal Time-Consciousness”, Henry Jamesi “Beast in the Jungle”…

Filmidest vaatasin hiljuti suure huviga Spike Jonze’i “Adaptation’i”, uuesti Lynchi “Twin Peaksi”, Kusturica filmi “Must kass, valge kass”.

Me elame keerulistel aegadel – kuidas teie seda tajute? Kust leida lootust?

Nagu me kõik, olen sügavalt mures ja ärevuses. Sõjad levivad ja tulevad meile üha lähemale. Enamik ühiskondi seisab silmitsi suurte kriisidega, mis on seotud identiteediküsimustega (etnilised, religioossed, seksuaalsed), mis domineerivad kollektiivse intellekti ja avatuse üle. Elame tõejärgses ühiskonnas ja ei ole teada, kuhu see kõik välja viib. Karjamentaliteet kasvab peaaegu kõikjal, kasutades ära demokraatliku maailma nõrkusi. Autoritaarsuse tõusus ei osata näha ohtu: see on muutunud isegi kiusatuseks. Sellest räägitakse palju kõikjal, eriti kõikvõimsas sotsiaalmeedias, kus hoogu annavad algoritmid. Vägivaldne virtuaalreaalsus võtab võimust.

Aga lootus? See on kõikjal meie ümber ja meie sees. See on elu ise oma bioloogiliste tsüklitega, seletamatute saladustega; see on armastus, muusika, mis suudab väljendada vabadust, haprust, igatsust, meeleheidet, ekstaasi või õudu. Arvan siiski, et me pole kaotanud “vana head aega”, parim on alati kuskil eespool. Teisiti poleks võimalik ellu jääda. Kuigi see võib nii tunduda, ei lähe asjad ainult hullemaks. Halvim on juba käes ja me räägime sellest pidevalt, sealt edasi saab aga minna siiski ainult paremaks.