Loomariigis ei ela isased ja emased peaaegu kunagi ühevanuseks. Värske uuring kinnitab, et sooline erinevus oodatavas elueas on laialt levinud ja ei iseloomusta vaid inimesi, kuid selle taga olevad mustrid on seniarvatust keerukamad, kui seni arvatud.
Ajakirjas Science Advances ilmunud uuring on seni kõige põhjalikum käsitlus imetajate ja lindude eluea erinevustest. Evolutsiooniuurija Johanna Stärki juhitud rahvusvaheline teadlaste töörühm analüüsis 528 imetaja- ja 648 linnuliigi kohta loomaaedades kogutud andmeid. Neist mitmete puhul oli piisavalt suured andmestikud ka vabas looduses elanud isendite kohta.
Uuringu tulemused kinnitasid teada-tuntud mustrit: 72 protsendil imetajaliikidest elasid emased isastest kauem, keskmiselt oli nende eluiga 12 protsenti pikem. Lindude puhul oli pilt vastupidine – 68 protsendil liikidest oli oodatav eluiga pikem isastel, kes elasid keskmiselt viis protsenti kauem kui emased. Vabas looduses, kus keskkonnatingimused on karmimad, olid need erinevused veelgi suuremad.
Sugukromosoomid ja pidevad kompromissid
Üks levinud selgitus nendele erinevustele on heterogameetse soo hüpotees. Selle teooria kohaselt on lühem eluiga sool, kellel on kaks erinevat sugukromosoomi. Imetajate puhul on need isased (XY-kromosoomid), lindudel aga emased (ZW-kromosoomid).
Uuringu kaasautori Fernando Colchero sõnul on probleem selles, et kui isase imetaja ainus X-kromosoomil mutatsioon, puudub tal geneetiline varukoopia. Kui mutatsioonid osutuvad lõpuks kahjulikuks, lühendab see tema eluiga. Emastel imetajatel (XX) seevastu võib teine X-kromosoom pakkuda kaitset. Lindudel on sarnane eelis isastel (ZZ).
Kuigi hüpotees selgitab üldist suundumust, pole see kogu tõde. Uuring näitas, et leidub palju erandeid, näiteks on mitmete röövlinnuliikide emased isastest pikema elueaga. Seetõttu peab olema oma roll ka teistel teguritel.
Analüüs tõi esile, et peamine soolisi erinevusi kujundav jõud on suguline valik – protsess, kus isendid konkureerivad paaritumisvõimaluste pärast. Seejuures on olulisimad tegurid liigi paaritumissüsteem ja isaste ning emaste suuruse erinevus.
Liikidel, kus isased on emastest märgatavalt suuremad ja peavad võitlema mitme emasega paaritumise õiguse eest, on emaste eluiga tunduvalt pikem. Suure keha ja võitlusvalmiduse arendamine nõuab tohutult energiat ning suurendab vigastuste ja stressi riski, mis lühendab isaste eluiga. Isased seisavad aga silmitsi evolutsioonilise survega anda edasi nii palju geene kui võimalik. Sellel on oma hind. Seevastu monogaamsetel liikidel, kus konkurents on väiksem, on aga soolised erinevused elueas minimaalsed või puuduvad sootuks.
Samuti leidis kinnitust, et sugupool, kes panustab rohkem järglaste eest hoolitsemisse, kipub elama kauem. Enamasti on selleks emane, kelle pikem eluiga tagab, et järglased jõuavad iseseisvuda.
Inimlooma eripärad
Ka inimeste puhul kehtib imetajatele omane muster – naised elavad peaaegu kõikjal maailmas meestest kauem. See on püsinud sarnasena läbi ajaloo ja erinevates kultuurides, alates 18. sajandi Rootsist kuni tänapäeva Jaapanini.
Eripära selgitamiseks otsustas töörühm vaadata ka inimestele lähemaid taksoneid. Huvitaval kombel on sooline erinevus inimeste elueas väiksem kui lähisugulastel šimpansidel ja gorilladel, kelle puhul on suguline valik ja isastevaheline konkurents märksa tugevam. See viitab, et kuigi bioloogilised ja evolutsioonilised tegurid loovad aluse, mõjutavad lõpptulemust ka sotsiaalsed ja keskkondlikud olud. Teisisõnu pole inimliik sugugi ainulaadne.