Vastused puudutasid Eesti digiriigi kuvandit, stabiilset ettevõtluskeskkonda ja tugevaid ettevõtteid. Kuid üsna kiiresti pöördus arutelu palju olulisema küsimuse juurde.

Nimelt märkis Sinisalu, et kuigi Eestis räägitakse sageli välisinvestorite meelitamisest, ei ole maailmas ka kuigi palju paremaid alternatiive ning huvi Eesti ettevõtete vastu pole tegelikult kadunud. „Praegu tuleb kolm-neli-viis investorit, kõikides protsessides on tegelikult rahvusvahelised investorid sees,“ tõdes ta.

BaltCapi partner Kristjan Kalda tõstatas aga küsimuse, mis kujunes kogu arutelu üheks keskseks mõtteks. „Me ei peaks küsima, kas välismaalased siia investeerivad, vaid kas eestlaste endi kapital jääb Eestisse ja miks ta jääma peaks?“ Kalda hinnangul on eestlaste kätte kogunenud juba märkimisväärne hulk kapitali ning küsimus ei ole enam niivõrd raha olemasolus, vaid selles, kas siinne ettevõtluskeskkond suudab seda raha Eestis tööle panna.

Lindpere tõi omalt poolt välja vastuolu, mis Eesti majanduse juures sageli silma torkab. Ühelt poolt tuntakse Eestit maailmas digiriigi, start-up-riigi ja innovatsioonikeskusena. Teiselt poolt kurdavad ettevõtjad üha sagedamini kasvava regulatsiooni, energiahindade ja maksukoormuse üle. „Tegelikult Eesti võiks olla maailma innovatsioonilabor,“ märkis ta hiljem saates, viidates Eesti väiksusele ja paindlikkusele kui võimalikule konkurentsieelisele.

Arutelust jäi kõlama, et Eesti majanduse tulevik ei sõltu ainult väliskapitalist ega riigi toetusmeetmetest. Sama oluline on see, kas siinsete ettevõtjate, investorite ja pensionifondide raha leiab piisavalt häid põhjuseid Eestis tegutsemiseks. Nagu Kalda vestluse keskel tõdes, on mängus juba miljardid eurod ning küsimus on selles, kuidas luua keskkond, kus seda kapitali tahetakse kasutada just siin.

Tallinna börs on pika vaatega investorile üllatavalt hea olnud

Kui jutuks tuli Eesti atraktiivsus investorite jaoks, üllatas Nasdaq Balti börsi juht Kaarel Ots kuulajaid väitega, mis ei lähe hästi kokku viimaste aastate pessimistliku meeleoluga. „Tallinna börsiindeks selle kolmekümne aastaga teeb S&P 500-le tuule alla,“ ütles ta.

Lindpere märkis, et kui vaadata vaid viimast viit aastat, siis on pilt hoopis teine ning geopoliitiliste riskide tõttu on USA aktsiaturg Eesti omast selgelt paremini esinenud. Otsa sõnul ongi probleem selles, et investorid kipuvad sageli vaatama liiga lühikest ajahorisonti. Tema hinnangul näitab Eesti börsi ajalugu, et pikaajaline kannatlikkus on end ära tasunud.

„Meie ettevõtted tegelikult on hästi-hästi tublid,“ rõhutas ta. Otsa sõnul on need investorid, kes on suutnud üle elada nii 2008. aasta finantskriisi kui ka COVID-19 pandeemia, pikas perspektiivis teeninud väga korralikku tootlust. „Ajalugu näitab seda, et kui sa talud need kukkumised ära, ei tõmble, siis tegelikult see on sul pikas plaanis kasulik.“

Samas ei tähenda see Otsa hinnangul, et Eesti kapitaliturul probleeme ei oleks. Kui 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses vedas kogu turgu Hansapank, mille väärtus ulatus omal ajal enam kui nelja miljardi euroni ning moodustas ligi 40 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust, siis tänane pilt on märksa tagasihoidlikum. Praegu on kogu Tallinna börsi väärtus Eesti majanduse suhtes oluliselt väiksem ning suurte rahvusvaheliste fondide jaoks jäävad siinsed ettevõtted sageli liiga väikeseks.

Just sellele juhtis tähelepanu ka Kalda, kelle hinnangul ei ole küsimus ainult investorite huvis, vaid turu mastaabis. Kui globaalsed fondid otsivad võimalusi paigutada korraga kümneid või sadu miljoneid eurosid, siis Eesti ettevõtted peavad tähelepanu võitmiseks olema kas väga erilise ärimudeliga või tegutsema valdkondades, mille kasvupotentsiaal on rahvusvaheliselt silmapaistev.

Otsa sõnul on börs sageli esimene koht, mille järgi välisinvestorid hindavad kogu riigi majanduse tugevust. Seetõttu peab ta oluliseks, et üha rohkem Eesti suurettevõtteid kaaluks noteerimist ka koduturul.

Eriti puudutab see tehnoloogiaettevõtteid, mille edu on aidanud kujundada Eesti rahvusvahelist kuvandit, kuid mille väärtus ei kajastu täna peaaegu üldse Tallinna börsil. „Me peaks tegema kõik endast oleneva, et need topeltnoteeringud tehakse Eestisse,“ rõhutas Ots.

Eesti on loonud hulga edukaid ettevõtteid ja rahvusvaheliselt tuntud tehnoloogiafirmasid, kuid suur osa sellest edust ei peegeldu kodumaisel kapitaliturul. Küsimus ei ole saates osalenute sõnul seega ainult selles, kuidas välisinvestoreid siia meelitada, vaid ka selles, kuidas panna Eesti enda edulood rohkem Eesti majandust toetama.

Välisraha asemel tuleks rääkida Eesti enda rahast

Kristjan Kalda pööras aga arutelu kiiresti teise suunda. Tema hinnangul pole kõige olulisem küsimus enam see, kas välisinvestorid tahavad Eestisse tulla.

„Kas eestlaste endi kapital jääb Eestisse ja miks ta jääma peaks?“ sõnastas ta enda jaoks märksa olulisema väljakutse.

Kalda sõnul on Eesti viimase paarikümne aasta jooksul kogunud märkimisväärse hulga jõukust. Pensionifondides, edukate ettevõtjate käes ning tehnoloogiasektoris on tekkinud miljardeid eurosid kapitali.

Probleem pole enam tingimata raha puudumises. Probleem on selles, kuidas luua keskkond, kus sellel kapitalil oleks mõistlik Eestis töötada.

Vestluses meenutati, et Eesti on elaniku kohta loonud erakordselt palju tehnoloogiaettevõtteid ja miljardäre. Samas ei ole suur osa neist ettevõtetest börsile jõudnud ning nende väärtus ei peegeldu Eesti kapitaliturgudel.

Just siin näeb Ots üht olulist kasutamata võimalust. Tema hinnangul peaks Eesti tegema kõik endast oleneva, et kodumaised tehnoloogiaettevõtted kaaluksid topeltnoteerimist ehk oleksid korraga esindatud nii mõnel suurel rahvusvahelisel börsil kui ka Tallinnas. See aitaks suurendada Eesti kapitalituru mahtu ning parandaks kogu piirkonna nähtavust investorite silmis.

Kas Eesti probleem on üldse väliskapitali puudus?

Kalda mõtet, et Eestis ei saa enam kapitali nappusest rääkida toetas ka Sinisalu, kes meenutas hiljutist kohtumist rahvusvaheliste investoritega. Siiski nähakse tema sõnul Eestit maailmas jätkuvalt omamoodi erandina. „Kõik annavad aru, et Eesti on väga selge outlier. Meil on kõige rohkem tehnoloogia miljardäre,“ märkis Sinisalu.

Just see muudab Kalda hinnangul küsimuse eriti teravaks. Kui raha on olemas, siis miks ei näe me rohkem Eesti kapitali toetatud suuri kasvulugusid. Miks ei jõua rohkem ettevõtteid börsile. Miks liigub osa kapitalist üha sagedamini välismaale.

Kuigi Eesti on loonud elaniku kohta ühe maailma edukama start-up-kogukonna ning mitmeid miljardiväärtusega ettevõtteid, ei kajastu see edu kuigi hästi Tallinna börsil. Selle vastuolu tõi välja ka Lindpere, kes küsis, miks räägitakse Eestist kui tehnoloogiariigist, kui börsilt tehnoloogiaettevõtteid peaaegu ei leiagi.

Ka Otsa sõnul peitub siin kasutamata võimalus, kus probleem ei ole selles, et Eesti tehnoloogiaettevõtted oleksid ebaõnnestunud. Vastupidi, probleem on selles, et enamik neist pole avalikel turgudel noteeritud. „Ega need Eesti tehnoloogiaettevõtted ei ole ühelgi börsil, välja arvatud Wise,“ märkis ta.

Otsa hinnangul võiks Eesti teha palju rohkem selle nimel, et edukad tehnoloogiaettevõtted jõuaksid vähemalt osaliselt ka Tallinna börsile. Ta pidas eriti oluliseks topeltnoteerimist ehk lahendust, kus ettevõte oleks korraga noteeritud nii mõnel suurel rahvusvahelisel börsil kui ka Eestis.

See ei annaks kasu ainult investoritele, vaid suuremad ja nähtavamad ettevõtted aitaksid parandada kogu Eesti kapitalituru positsiooni ning muudaksid riigi investorite jaoks atraktiivsemaks. Praegu peetakse Baltikumi rahvusvahelises investeerimismaailmas endiselt liiga väikeseks turuks, kuid rohkemate suurte ettevõtete lisandumine aitaks seda kuvandit muuta.

Nii võib juhtuda, et Eesti järgmine arenguhüpe ei pruugi sõltuda sellest, kui palju välisraha siia tuleb, sest vähemalt sama oluline on küsimus, kuidas panna Eestis juba olemasolev kapital rohkem Eesti ettevõtteid kasvatama. Just selles nägid nii Kalda kui ka Ots üht Eesti majanduse järgmise kümnendi võtmeküsimust.

Konkurentsivõime, tehisintellekt ja Euroopa tulevik

Vestlus ei piirdunud siiski ainult kapitaliturgude ja investeeringutega. Arutati ka Euroopa konkurentsivõime nõrgenemist, ettevõtete kasvavat huvi USA kapitaliturgude vastu, tehisintellekti mõju tööturule ja haridusele ning seda, kas AI võiks olla Eesti järgmine suur võimalus pärast digiriigi edulugu.

Lisaks räägiti deglobaliseerumisest, Euroopa tootmise võimalikust tagasitulekust ning sellest, kuidas muuta Eesti ettevõtluskeskkond taas ambitsioonikamaks ja konkurentsivõimelisemaks.

Saate lõpus pakkusid kõik osalejad välja ka oma retsepti Eesti majanduse elavdamiseks. Kõlama jäid nii vajadus vähendada ettevõtlust pärssivaid takistusi, hoida riigi kulud kontrolli all, kasutada senisest rohkem tehisintellekti avalikus sektoris kui ka taastada ettevõtlust soosiv mõtteviis.

Nagu Ots märkis: „Me peame tagasi tulema sinna, kus me olime üheksakümnendatel, andma vabaduse, me peaks saama mingisuguse entusiasmi tagasi.“

Kas Eesti järgmine kasvulugu sünnib tehisintellektist, kapitaliturgude arengust, uuest tööstusest või millestki hoopis muust? Sellest, nagu ka paljudest teistest Eesti majanduse tulevikku puudutavatest küsimustest, kuula lähemalt juba KPMG podcast’i „Investeerimisideede universum“ värskes episoodis Spotifyst või KPMG kodulehelt.