Olen Sopi-Tootsi tuuleparki pildistanud pidevalt sestpeale, kui seda ehitama hakati. Esimestel fotodel laiuvad veel tühjad turbaväljad. Oma kaameraga olin kohal ka näiteks siis, kui parki saabusid tuulikute labad ja gondlid. Mida aeg edasi, seda uudishimulikumalt vaatasin, pea kuklas, kõrgusse.
Millal ometi saan ma tuuliku tippu ronida? Päriselt, vaadata sealt ülevalt kaugusse oma silmaga, mitte droonikaamera kaudu.
Seda küsimust olen «tuulikuinimestele» esitanud korduvalt. Vastus on olnud alati sama: see pole nii lihtne. See pole niisama, et lihtsalt võtan kätte ja ronin 159 meetri kõrgusele tuuliku otsa. Tuleb läbida koolitus, täita turvanõuded.