USA – Austraalia 2:0
Ameeriklaste esimese poolaja tempo ja tahe said austraallastele saatuslikuks. USA sai avapoolajal lakkamatult oma ründemängu harjutada. Üks asi on tahe, aga ameeriklased suutsid selle ka millekski reaalseks vormida – nägime, kuidas üks meeskond oli teisest lihtsalt nii palju kiirem ja tehnilisem. Tõsi, nende tehnilised lahendused polnud midagi üligeniaalset, aga nende masinavärk töötas. Austraalia esimene poolaeg oli samal ajal ikka päris nutune.
Veidi üllatav, et USA jaoks asjad praegu niimoodi sujuvad – nad on kaks mängu järjest sisuliselt ainult rünnanud. Tundub, et kogu see olustik ja melu tõmbab nad väga hästi käima. Praegu tunnevad nad ilmselt, et võivad kõigi vastu mängida. Paistab, et peatreener Mauricio Pochettino on meeste vormi ideaalselt ajastanud – kogu meeskond lihtsalt jookseb ja jookseb.
Eelnev jutt käib peamiselt esimese poolaja kohta, sest teisel poolajal pidid nad veidi näitama ka oma kaitsemängu, mis mulle üldse ei meeldinud. Nad ei hoidnud formatsiooni, kaitses oldi samamoodi nagu rünnakul – risti-rästi! Vahepeal vajusid kõik oma karistusalasse ja siis kadus eespool pressing täielikult ära. Kaitsemängu üle peavad nad kõvasti mõtlema. Praegu meenutab see kõik liigselt hurraa-jalgpalli – publik kannustab ja seda on tohutult tore vaadata, aga see lõpeb siis, kui vastu tuleb tõeliselt tugev meeskond.
Austraaliast oli omakorda päris keeruline aru saada. Nad andsid avapoolajal liiga palju oma mängu käest ära ja teisel poolajal tehti kõik, mis võimalik, aga sellest enam ei piisanud. Eks neil on head võimalused edasi pääseda, kuid ma ei näe selles meeskonnas selliseid mehi nagu kunagi olid Mark Viduka, Harry Kewell või Tim Cahill, kes suudaksid mänge muuta. Sellist taset neil praegu ilmselt pole. Kokkuvõttes võivad nad teise poolajaga rahule jääda, aga selleks ajaks oli mäng juba läinud. Lõpuks suutsid nad ameeriklaste rütmi rikkuda ja see oli nende jaoks vähemalt midagi positiivset.
Tegelikult on keeruline öelda, kummal meeskonnal oleks play-off’is suurem võimalus mõni väga tugev vastane maha murda. USA paistab olevat superheas füüsilises vormis, aga me pole nende kaitsemängu veel päriselt näinud. Nii palju, kui täna teisel poolajal nägime, oli kogu kaitseformatsioon üks suur küsimärk. Samas räägib nende kasuks see, et Pochettino on väga kogenud treener.
USA-ga seoses meenus mulle kohe ka 1994. aasta, kui nad esimest korda MM-i võõrustasid. Meie käisime Eesti koondisega kevadel enne MM-i seal nendega mängimas ja saime 0:4 peksa. Toonasel MM-il pääsesid nad samuti alagrupist edasi ning said 16 parema seas vastaseks Brasiilia. Mäletan seda mängu siiani väga hästi – Brasiilia pääses sealt väga napilt ning USA mängis suurepäraselt. Brasiilia võitis lõpuks Bebeto väravast 1:0. Nüüd on USA jälle alagrupist edasi ning taas kodusel MM-il… Mine tea, kui kaugele see rahvas neid kannustab. On näha, et neil silmad peas põlevad!
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare