Hoolimata enim sekulariseerunud maa kuvandist on Eestis oldud kirikuhoonete staatuse osas märksa konservatiivsemad kui paljudes teistes Euroopa riikides. Kirikuhoonete ümbermõtestamine või uuskasutus on Euroopas küllaltki levinud; kuid erinevalt näiteks Taanist, Hollandist või Suurbritanniast on siinsed kirikuhooned, hoolimata kahanevatest kogudustest, enamasti säilitanud oma kirikliku funktsiooni, mitte edasi müüdud ega saanud mõnda muud otstarvet.

Võimalik, et teiste põhjuste seas seletab teistsugust suhtumist ka mälestus nõukogude perioodist, mil sellised muutused ei toimunud olude sunnil, vaid riikliku surve tulemusel ning endistest pühakodadest said laohooned, võimlad ja muud ilmalikud ruumid.

Samas, kui tänapäeval peetakse kirikuid pühakohtadeks, kuhu igasugune tegevus ei sobi, siis ajaloo vältel ei ole pühakodadena toiminud hoonete funktsioonid sugugi piirdunud üksnes religiooniga seonduvaga. Vanas Roomas kasutati templeid väga erinevatel eesmärkidel: nõupidamisruumidena, laoruumidena, kauplemispaikadena – meenutagem Jeesuse templi puhastamise lugu – ning isegi rahahoidlate ehk pankadena.

Olukord, kus kirik omandab peaaegu üksnes religioosse funktsiooni ja muutub spetsiaalseks „religioosseks ruumiks“, on õigupoolest üsna hiline ning pärineb 18.–19. sajandist. See on seotud ühiskondlike protsessidega, mille käigus religioon kujunes omaette eluvaldkonnaks.

Mis sobib kirikuruumi ja mis mitte?

Mõne päeva eest lahvatanud konflikt Tartu Jaani kirikus toimunud Pallase moešõu pärast peegeldab taas kord muutuvaid arusaamu religioonist ja selle positsioonist ühiskonnas. Selles konfliktis näivad kohtuvat vähemalt kolm erinevat vaatenurka.

Ühelt poolt on esindatud eespool kirjeldatud arusaam, mille kohaselt kirikuruum on ette nähtud teatud kindlat laadi – pühade – tegevuste jaoks ning igasugune tegevus sinna ei sobi. Kuhu aga tõmmata sobivuse piir, on vaieldav ning nagu selgub eelmisel aastal Tartu Ülikoolis kaitstud Kai Kanariku magistritööst, sõltub vähemalt EELK puhul suuresti konkreetse koguduse juhtkonna hinnangutest. Konkreetne juhend selle kohta puudub ning ilmselt seisab see debatt EELKs selle skandaali valguses veel ees.

Et mõni religioon oleks veel kaks tuhat aastat hiljem paljude jaoks relevantne, peab ta suutma kõnetada oma kaasaegset inimest ja tema probleeme

Teine perspektiiv puudutab seda, mis on aidanud kristlusel sajandite vältel püsima jääda. Hoolimata sellest, et religioonikriitilised hääled kinnitavad sageli, et kristlus jutlustab kahe tuhande aasta vanuseid tõdesid, on kristlus olnud võimeline paljude ühiskondlike muutustega kohanema.

Et mõni religioon oleks veel kaks tuhat aastat hiljem paljude jaoks relevantne, peab ta suutma kõnetada oma kaasaegset inimest ja tema probleeme. Kui hinnata koguduse juhatuse selgituste põhjal, siis just seda ongi Jaani koguduse juhatus püüdnud teha: märksõnadena on välja toodud vaimne tervis, loodushoid ning inimene kui tervik – kõik tänasel päeval vägagi aktuaalsed küsimused. Kui omal ajal levis kristlus muu hulgas tänu sellele, et kirikud püstitati sinna, kuhu liikusid inimesed – näiteks tekkivatesse äärelinnadesse –, siis nüüd kutsuti inimesed oma teemade ja muredega juba olemasolevasse kirikusse.

Kui need kaks vaadet kirjeldavad kiriku – ja õigupoolest iga organisatsiooni või ideoloogia – siseseid konservatiivseid ja liberaalsemaid arusaamu, siis kolmas vaatenurk on kõrvalseisja oma. Selleks kõrvalseisjaks on tüüpiline mittereligioosne eestlane, kes moodustab ühiskonnas enamuse. Julgedes oma uurimistööde leide laiemalt ühiskonnale peegeldada, näib selle grupi valdav arusaam olevat, et kirikuhooned on küll mingil moel erilised, kuid see erilisus ei ole sama, mida mõistavad eelnevad grupid. See erilisus tuleneb näiteks mastaapidest (suur), esteetikast (ilus) ja ajaloost (vana). See on sedalaadi „ilmalik pühadus“, mida võib tunda näiteks arhiivides originaalkäsikirju uurides või ERMis sinimustvalget silmitsedes. Eks ole see ka põhjus, miks muuseume tihtipeale ilmalikeks pühakodadeks nimetatakse.

Selle grupi jaoks on üks enim kirikuhoonetega seostuvaid teemasid vaikus. Kui välja arvata kontsertide külastamine, siis valdav enamik inimesi, kes turistidena üle kirikuläve astuvad, ei lähe sinna mitte jumalateenistust kuulama, nagu näivad eeldavat „traditsioonilise kirikukäsitluse“ pooldajad, vaid pigem vaikuse pärast. Nende ootus ei ole, et seal tingimata midagi toimuks, vaid et tegemist oleks esteetiliselt nauditava ja inspireeriva ruumiga, kus on võimalus mõtluseks, olgu see siis religioosset laadi või mitte.

Kirikut hinnatakse kui „suurt lahedat kohta“.

Samuti on mitu mu mittereligioosset informanti märkinud, et nad sooviksid abielluda kirikus. Eks oma osa mängib siin ka televisiooni vahendusel meieni jõudnud Hollywoodi filmitoodang ning põhjendused on taas kord pigem esteetilist kui religioosset laadi. Kirikut hinnatakse kui „suurt lahedat kohta“, millel religioosne dimensioon puudub, ning abielutseremoonia puhul palutakse vaimulikul „religioossed kohad oma tekstist vahele jätta“.

See tähendab, et väga paljude jaoks on kirikuhoonete tähendus muutumas. Need näivad olevat kaotanud või kaotamas oma spetsiifiliselt religioosset sisu. Sajanditeüleste ehitistena kutsuvad nad mõtisklema nii möödunud aegade, iseenda kui ka oma lähedaste üle. Näiteks annavad kirikud paljude mittereligioossete jaoks võimaluse kokkupuuteks oma lahkunud lähedastega, kelle jaoks kirik oli oluline – seda nähtust on religiooniuurijate seas nimetatud „ilmalikuks üleloomulikuks“.

Olen näinud kirikutes fotonäitusi, mis kutsuvad sisekaemusele või käsitlevad valusaid ühiskondlikke teemasid. Sedalaadi ühiskondlikult aktuaalsete teemade kirikusse kutsumine näitab, et kirikuhooned näivad muutuvat millekski, mida võiks nimetada „eksistentsiaalseks ruumiks“. Sellist eksistentsiaalset ruumi võib täita erineva sisuga – muu hulgas ka religioossega –, kuid keskseks arusaamaks näib olevat, et see peab puudutama midagi inimeseks olemisega seotut.

Sarnases „eksistentsiaalses“ funktsioonis on ka nt Vabaduse väljak Tallinnas, kus vastavalt olukorrale võib rõõmu tunda Eesti riigi üle, vaadata jalgpalli (ka üks poolreligioosne praktika) või mälestada küüditamisel hukkunuid.

Kui kirik tahab olla ühiskonnas kaasa rääkida, ja mitte olla üha väheneva arvu „õigete“ viimseks kantsiks, mis koos viimase luterlase surmaga tühjaks jääb, siis oleks lihtsalt rumal jätta terve rida olulisi teemasid oma ukse taha, öeldes, et need pole meie jaoks piisavalt pühad või liialt vähe religiooniga seotud.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (77)