Ani varemed. Foto: Hille Hanso
Milliste ajalooliste valikute ees seisavad Armeenia, Türgi ja Aserbaidžaan ning kui võimalik on, et ebastabiilses regioonis leiab aset ka üks positiivne areng, vaatleb Hille Hanso.
Seisame väikese eestlaste seltskonnaga ajaloolise Ani linna varemetel ja vaatame teisel pool Arpaçay/Ahhuriani jõge laiuva Armeenia suunas. Nõlvad rohetavad, lõoke siristab, kõikjal õitsevad aasataimed. Helesinises taevas sõuavad üksikud pilved, päike ajab silmi kissitama. Üle raja vingerdab pisike madu, sumisevad mesilased. Näiliselt on kõik nii rahumeelne: taamal lumised mäetipud, Türgi-poolsel kaldal karjatab keegi kohalik väikesekasvulisi lehmi, lähedalasuvas külas hauguvad koerad ja Armeenia pool paistab eemalt sõjaväebaas, kus pealtnäha midagi ei toimu. Aeg nagu seisaks siin – kõik näib olema samamoodi nagu 12 aastat tagasi, kui sealkandis esimest korda uurimisreisil viibisin.
