Jüri Toomepuu: Eesti peab käituma nii, nagu liitlane tuleks appi, aga valmistuma nii, et Venemaa ei julgeks tulla

Ameerika kaitsev vihmavari ei kao üleöö, kuid senine kindlustunne on murenemas: USA vägede tulevik Euroopas sõltub üha enam Ameerika sisepoliitikast, sõjaväsimusest, strateegilisest nihkest Hiinale ja Trumpi tehingukesksest maailmavaatest, kirjutab Jüri Toomepuu.

Ameerika vägede tulevik Euroopas pole enam teoreetiline küsimus, mida arutavad üksnes mõttekojad, kindralstaabid ja diplomaadid kinniste uste taga. See on muutumas Euroopa julgeoleku keskseks poliitiliseks küsimuseks. Donald Trumpi teise ametiaja jooksul on Washingtonis taas jõuliselt esile tõusnud mõte, et Euroopa peab kandma peamist vastutust oma kaitse eest. Kuid selle taga ei ole ainult ühe presidendi iseloom, impulsiivsus või tehingukeskne maailmavaade. Suurem küsimus on, kas Ameerika ühiskonnas viimase paarikümne aastaga tekkinud sõjaväsimus, globaliseerumine ja kohustused välisriikide vastu jätkuvad ka pärast Trumpi.

Eurooplasele, eriti eestlasele, kõlab USA vägede vähendamine Euroopas nagu külm tuuletõmbus avatud aknast. Ameerika sõdur Eestis, Poolas, Saksamaal või Rumeenias pole ainult sõjaline üksus. Ta on poliitiline signaal. Ta ütleb Moskvale: siit edasi ei ole tegemist ainult Eesti, Poola või Leedu probleemiga, vaid Ameerika Ühendriikide usaldusväärsuse ja NATO tulevikuga. Seepärast ei saa küsimust USA vägede väljaviimisest Euroopast käsitleda ainult sõdurite arvu või baaside nimekirjana. See on küsimus heidutusest, psühholoogiast, usaldusest ja võimu üleminekust maailmas.

Advertisement / Reklaam

Kui realistlik on suuremahuline USA vägede äratoomine Trumpi ametiajal?

Osaline ümberpaigutamine on ilmselt realistlik, sest see juba toimub. Täielik või peaaegu täielik lahkumine Euroopast on palju vähem tõenäoline.

Trumpi administratsioon on juba andnud signaale, mis ei kuulu enam pelgalt valimiskampaania retoorika hulka. USA kaitsejuhtkond on teatanud vägede paiknemise ülevaatusest Euroopas, Washington on vähendanud teatud võimeid, mida NATO saaks kriisi ajal kasutada, ning arutanud konkreetseid vägede vähendamisi Saksamaal. Need sammud ei tähenda, et homme lahkuvad kõik Ameerika väed Ramsteinist, Wiesbadenist, Avianost või Poola baasidest. Kuid need näitavad, et Ameerika kohalolek Euroopas pole enam püha ja puutumatu. See on muutunud läbirääkimisobjektiks.

Trumpi loogika on lihtne, ehkki sageli jõhkralt väljendatud: Euroopa on rikas, Venemaa on Euroopa probleem ja Ameerika maksumaksja ei pea lõputult maksma Euroopa kaitse eest. Tema maailmapildis on liitlassuhted vähem ajalooline kohustus ja rohkem äritehing. Selles pole iseenesest midagi uut. Juba lord Palmerston ütles 1848. aastal Briti alamkojas, et riikidel ei ole igavesi liitlasi ega igikestvaid vaenlasi, igavesed on üksnes huvid. Trump pole seda mõtet leiutanud; ta on selle lihtsalt diplomaatilisest viisakusest lahti riietanud.

Probleem on selles, et heidutus ei põhine ainult tankidel, lennukitel ja rakettidel. Heidutus põhineb ka veendumusel, et liitlane tuleb appi. Usaldusväärsus on kapital, mida kogutakse aastakümnetega, kuid mille võib kulutada ühe hooletu lausega. Kui veendumus liitlase saabumises muutub tingimuslikuks, hakkab vastane katsetama, kus tingimus läbi jookseb.

Siiski on suuremahulisel väljaviimisel mitu pidurit. Esiteks ei ole USA väed Euroopas ainult Euroopa kaitsmiseks. Nad teenivad ka Ameerika enda strateegilisi huve. Euroopa baasid on Ameerika sõjalise jõu logistiline selgroog Lähis-Idas, Aafrikas ja osaliselt ka Arktikas. Ramstein, Stuttgart, Rota, Aviano ja teised tugipunktid ei ole heategevus Euroopa heaks, vaid Ameerika globaalse jõuprojektsiooni vahendid. Kui USA neist liiga palju loobub, vähendab ta iseenda strateegilist paindlikkust.

Advertisement / Reklaam

Teiseks püsib Pentagonis, Kongressis ja sõjaväelises juhtkonnas tugev arusaam, et Venemaad heidutada Euroopas on odavam, kui hiljem suurt sõda pidada. Ameerika kohalolek Euroopas pole ainult kulurida, vaid kindlustuspoliis. Seda lõpetada võib näida lühiajaliselt säästuna, kuid muutuda pikas plaanis palju kallimaks — umbes nõnda, nagu loobuks majaomanik tulekindlustusest põhjusel, et maja pole veel kunagi põlenud.

Kolmandaks on NATO idatiiva riigid — Poola, Balti riigid, Rumeenia ja Soome — muutunud Ameerika strateegilises mõtlemises palju tähtsamaks kui külma sõja aegne Lääne-Euroopa. Võimalik pole ainult vägede vähendamine Euroopas tervikuna, vaid ka nende ümberpaigutamine Saksamaalt ida poole. Trump võib karistada Berliini või Pariisi, kuid eelistada Varssavit, Vilniust või Tallinna, kui need riigid maksavad rohkem, ostavad Ameerika relvi ja toetavad Washingtoni poliitikat. See ei oleks Euroopa jaoks tingimata rahustav, sest liitlassuhe muutuks veelgi tehingukesksemaks, kuid see tähendaks, et Ameerika täielik lahkumine pole kõige tõenäolisem stsenaarium.

Seega on realistlik näha Trumpi ametiajal kolme protsessi. Esiteks vähendatakse mõningaid püsivägesid Saksamaal ja võib-olla Itaalias. Teiseks kärbitakse NATO käsutusse antavaid Ameerika kriisivõimeid — õhujõude, luurevahendeid, kaugmaa tulevõimet, mereväe elemente. Kolmandaks sunnitakse Euroopa riike kiiremini üle võtma ülesandeid, mida seni täitis USA: õhutõrjet, laskemoonavarusid, logistikat, strateegilist transporti, droonitõrjet, elektroonilist sõjapidamist ja kaugmaa löögivõimet.

Kõige ohtlikum polegi sõdurite arvu vähendada. Ohtlikum on kaotada võimekuses. Euroopa võib paberil asendada mõned brigaadid, kuid ei suuda kiiresti asendada Ameerika satelliitluuret, strateegilist transporti, tuumaheidutuse poliitilist kaalu, integreeritud juhtimissüsteeme ega kaugmaa täppislöögi võimekust. Kui Ameerika neid võimeid vähendab, võib NATO artikkel 5 jääda juriidiliselt alles, kuid selle praktiline jõud nõrgeneb. Garantii, mida ei saa kiiresti jõustada, on pigem lubadus kui kilp.

Advertisement / Reklaam

Trump: põhjus või sümptom?

Küsimus on sügavam, kui esmapilgul paistab: kas Ameerika ühiskonna viimase kahekümne aasta isolatsionistlikud meeleolud ei dikteeri niisugust protsessi iseenesest, sõltumata sellest, kes Valges Majas istub?

Siin tuleb olla täpne. Ameeriklased ei ole ühtäkki muutunud klassikalisteks isolatsionistideks 1930. aastate tähenduses. Enamik ei soovi maailma eest täielikult sulguda. Nad ei taha loobuda kaubandusest, tehnoloogiast, liitlastest ega Ameerika mõjust. Kuid nad on muutunud palju skeptilisemaks sõjaliste sekkumiste, pikaajaliste välismissioonide ja ebamääraste julgeolekukohustuste suhtes. See pole sama mis isolatsionism, kuid selle poliitiline mõju võib olla sarnane.

Selle hoiaku juured ulatuvad vähemalt Iraagi sõjani. 2003. aasta invasioon, massihävitusrelvade ettekäände kokkuvarisemine, pikk okupatsioon, tuhanded hukkunud, kulutatud triljonid dollarid ja lõpuks ebamäärane tulemus lõid sügava haava Ameerika poliitilisse teadvusse. Afganistani sõda kestis veelgi kauem ja lõppes 2021. aastal kaootilise lahkumisega Kabulist. Paljude ameeriklaste jaoks kinnistus järeldus: Washingtoni välispoliitika eliit lubab kiiret võitu ja demokraatia levikut, kuid toob tegelikult kaasa lõputud sõjad, vigastatud veteranid, võlad ja segased tagajärjed.

Churchillile omistatakse mõttetera, et ameeriklastele võib alati kindel olla — nad teevad õige otsuse pärast seda, kui kõik teised variandid on läbi proovitud. Lause on tõenäoliselt apokrüüfne, kuid eestlasele ebamugavalt täpne. Väikeriigi jaoks pole küsimus selles, kas Ameerika lõpuks õigesti talitab, vaid kui kalliks läheb ooteaeg.

Sellele lisandus globaliseerumise sisepoliitiline hind. Tööstuspiirkondade allakäik, töökohtade kadumine, opioidikriis, keskklassi ebakindlus ja tunne, et Washington hoolib rohkem Kiievist, Kabulist või Bagdadist kui Ohio, Pennsylvania või Lääne-Virginia väikelinnadest, lõid pinnase loosungile „Ameerika eelkõige“. Trump andis sellele loosungile hääle, kuid ei loonud seda tühjast kohast.

Advertisement / Reklaam

Ka demokraatide leeris on toimunud muutus. Barack Obama ei olnud isolatsionist, kuid ta tahtis vähendada Ameerika sõjalist ülepinget. Joe Biden — või täpsemalt tema hooldajad — toetasid tugevalt NATO-t ja Ukrainat, kuid lõpetasid Afganistani sõja häbiväärselt. Demokraatliku partei noorem ja vasakpoolsem tiib on sageli kriitiline kaitsekulude, relvatööstuse, Iisraeli toetamise ja sõjalise jõu kasutamise suhtes. Nende jaoks pole probleem ainult Trumpi unilateralism, vaid Ameerika jõupoliitika moraalne ja sotsiaalne hind.

Võib arvata, et isegi ilma Trumpita oleks Ameerikas surve vähendada Euroopa sõltuvust USA-st. Juba Obama ajal räägiti „pöördest Aasiasse“. Bideni ajal taastati küll liitlassuhteid, kuid tunnistati ka, et Hiina on Ameerika peamine pikaajaline konkurent. Kui Washingtoni strateegiline tähelepanu nihkub Vaikse ookeani piirkonda, muutub küsimus paratamatuks: kui Hiina on peamine väljakutse, miks peaks Ameerika hoidma Euroopas sama palju ressursse kui külma sõja ajal või Ukraina sõja alguses?

Kuid siin on märkimisväärne erinevus. Trump võib vägesid vähendada järsult, karistuslikult ja koordineerimata. Mõne teise presidendi puhul oleks surve tõenäoliselt aeglasem, liitlastega konsulteeritaks ja koostataks üleminekuplaane. Eesmärk võib olla sarnane, kuid meetod väga erinev. Euroopa jaoks on meetod tähtis. Kui USA vähendab oma rolli kümne aasta jooksul koos Euroopa võimete kasvatamisega, on see valus, kuid juhitav. Kui USA teeb seda kahe aastaga, vihaselt ja liitlasi avalikult alandades, tekivad ohtlikud tühimikud, mida Putini või tema järglaste Venemaa võib proovida ära kasutada. Vahe pole sihis, vaid kiiruses — ja kiirus on täpselt see, mida väikeriik kõige raskemini taluda jõuab.

Teistsuguse ohutajuga põlvkond

Nooremate ameeriklaste hoiakud muudavad pildi veelgi keerulisemaks. Z-põlvkond ja nooremad millenniaalid ei mäleta külma sõja lõppu, Berliini müüri langemist ega moraalseid tõekspidamisi NATO laienemise alguses. Nemad said poliitilislt täiskasvanuks Iraagi ja Afganistani sõdade varjus, finantskriisi järellainetuses, kliimaärevuses, sotsiaalmeedia killustatud infokeskkonnas ja nüüd tehisintellektist tulenevate töö- ja staatusehirmude ajal.

Advertisement / Reklaam

Nad ei pruugi olla Venemaa vastu sõbralikud. Paljud neist toetavad Ukrainat kui agressiooni ohvrit. Kuid nende valmidus toetada pikaajalist sõjalist kohustust on nõrgem. Nad küsivad: miks on raha relvade, aga mitte tervishoiu, õppelaenude, eluaseme, lastehoiu või kliimapoliitika jaoks? Nad on kasvanud üles riigis, kus kõrgharidus on kallis, meditsiinivõlad tavalised ja kodu ostmine paljudele kättesaamatu. Seepärast kõlab neile jutt „vaba maailma juhtimisest“ sageli abstraktselt, samal ajal kui üür, palk ja tervisekindlustus on nende igapäeva mure.

Nooremate ameeriklaste seas on ka tugevam moraalne skeptitsism Ameerika liitlaste suhtes. Iisraeli poliitika Gaza sõjas on paljude noorte jaoks murdnud automaatse toetuse mustri. Kui nad näevad Ameerika relvi kasutatavat tsiviilelanike vastu, beebide tapmiseks, kasvab üldine kahtlus kogu USA välispoliitika suhtes. See kandub edasi teistesse küsimustesse: kui Washington ütleb, et mingi sõjaline kohustus on moraalselt vältimatu, ei usu noorem põlvkond seda enam sama kergesti kui külma sõja ajal kasvanud ameeriklased.

Samas ei tähenda see, et noored ameeriklased tahaksid NATO-st loobuda. Uuringud näitavad pigem vastuolulist pilti: nad suhtuvad vähem entusiastlikult sõjalistesse baasidesse, relvaabisse ja jõukasutusse, kuid NATO liitlast kaitsta Venemaa agressiooni korral on sageli erand. Teisisõnu: nad ei taha impeeriumi, kuid võivad toetada kaitseliitu, kui seda esitatakse selgelt kaitse, mitte domineerimise vahendina.

Euroopa jaoks on sellest tähtis järeldus. Tuleviku Ameerika valijale ei piisa enam retoorikast, et „me oleme vanad liitlased“. Tuleb näidata, et Euroopa kaitse on ka Ameerika huvi: see hoiab ära suure sõja, kaitseb maailma suurimat demokraatlike majanduste ruumi, vähendab Venemaa ja Hiina koostöö tulu ning võimaldab Ameerikal jagada koormust liitlastega, mitte kanda seda üksi. Noorem ameeriklane võib aktsepteerida allianssi, kui see on õiglane ja vastastikune. Ta ei aktsepteeri enam lõputut arvet, mille ainus seletus on hämune ajalugu.

Advertisement / Reklaam

Uus sotsiaalne leping tehisintellekti taustal

Kiiresti areneva tehisintellekti geopoliitiline mõju võib osutuda otsustavaks. AI ei muuda ainult töökohti. Ta võib muuta ühiskondlikku lepingut, poliitilisi prioriteete ja seda, mida valijad riigilt ootavad. Kui tehisintellekt asendab või devalveerib suure osa valgekraede tööst — kui noored juristid, programmeerijad, ajakirjanikud, disainerid, tõlkijad ja analüütikud avastavad, et nende haridus ei taga enam helget tulevikku —, muutub välispoliitika sisepoliitika pantvangiks. Selles nimekirjas figureerib ka amet, milles autor neid ridu praegu kirjutab.

Sellises ühiskonnas kasvab surve ümberjagamisele, riiklikule tööstuspoliitikale, avalikele investeeringutele ja tehnoloogiahiidude maksustamisele. Kui keskklassi ebakindlus süveneb, muutub iga välismaine kohustus poliitiliselt raskeks. Valija küsib: miks me rahastame baase Saksamaal, kui minu laps ei leia tööd? Miks saadame miljardeid Euroopasse, kui minu linnas suletakse haigla? Miks kaitseme maailma, kui kodus laguneb ühiskondlik sidusus?

AI võib seega tugevdada nii vasak- kui parempoolset anti-interventsionismi. Vasakul võtab see kuju „raha inimestele, mitte sõdadele“. Paremal „meie rahvas enne, võõrad pärast“. Mõlemad loosungid võivad viia sama tulemuseni — väiksema valmisolekuni hoida Ameerika vägesid Euroopas.

Kuid AI-l on ka vastupidine mõju. Tehisintellekti ajastul muutub julgeolek veelgi tehnoloogilisemaks. Küberrünnakud, autonoomsed droonid, satelliidid, desinformatsioon, AI abil juhitud relvasüsteemid ja majanduslik sabotaaž ei tunne riigipiire. Trotskile omistatud lause — sina ei pruugi tunda huvi sõja vastu, kuid sõda tunneb huvi sinu vastu — sobib siia ebameeldiva täpsusega. Kui Venemaa või Hiina kasutavad AI-d demokraatlike ühiskondade lõhestamiseks, valimiste mõjutamiseks, taristu halvamiseks või sõjalise eelise saavutamiseks, võib Ameerika avalikkus taas mõista, et liitlased pole koorem, vaid võimendi. Üksi on isegi Ameerika nõrgem kui koos Euroopaga.

Advertisement / Reklaam

Seega sõltub AI mõju välispoliitikale sellest, milline narratiiv võidab. Kui AI-d kogetakse peamiselt töökohtade hävitaja ja eliidi rikastajana, süveneb sisepoliitiline raev ning kahaneb huvi väliskohustuste vastu. Kui AI-d mõistetakse ka julgeolekuvõistlusena autoritaarsete riikidega, võib NATO-st saada uue tehnoloogilise kaitsekoostöö raamistik. Euroopa peab tegema kõik, et kuuluda teise narratiivi: mitte abivajaja, vaid tehnoloogiline, sõjaline ja majanduslik partner.

Järgmise presidendi välispoliitika

Kui 2029. aastal asub Valgesse Majja demokraat, püüab ta tõenäoliselt taastada liitlassuhete tooni, parandada NATO sisemist usaldust ja peatada kõige järsemad kärped. Kuid oleks ekslik arvata, et kõik Trumpi otsused pööratakse automaatselt tagasi.

Sõjalisi ümberpaigutusi on lihtsam teha kui tagasi pöörata. Kui üksused on ära viidud, infrastruktuur suletud, perekonnad kolitud, eelarveread ümber kirjutatud ja Euroopa riigid on asunud teatud võimeid ise üles ehitama, ei pruugi uus president neid protsesse täielikult tagasi keerata. Riigiaparaat liigub aeglaselt, kuid kui ta kord liigub, tekib uus normaalsus. Charles de Gaulle olevat öelnud, et lepingud on nagu noored neiud ja roosid: nad kestavad, kuni kestavad. Liitlassuhete kinnitustega on sama lugu — paberile jäävad nad igaveseks, ent nende elujõud sõltub iga uue põlvkonna tahtest need uuesti allkirjastada.

Ka demokraadist presidendil on surve keskenduda Hiinale. Ükski tõsine Ameerika strateeg ei saa ignoreerida Vaikse ookeani piirkonda. Taiwan, Lõuna-Hiina meri, pooljuhid, mereteed ja tehnoloogiline konkurents jäävad Washingtoni tähelepanu keskmesse sõltumata parteist. Seetõttu võib demokraat küll lausuda Euroopale sõbralikumaid sõnu, kuid nõuda ikkagi suuremat Euroopa kaitsepanust.

Ka Ameerika sisepoliitiline baas on muutunud. Demokraadist president peaks arvestama oma partei noorema tiiva, eelarvedefitsiidi, sotsiaalkulude surve ja AI-st tuleneva majandusliku ebakindlusega. Ta võib toetada NATO-t, kuid tal on raskem müüa valijatele mõtet, et Ameerika peab taastama kõik vanad väekontingendid Euroopas.

Advertisement / Reklaam

Tõenäolisem stsenaarium on seega osaline tagasipööre. Demokraadist president taastaks konsultatsioonid, kinnitaks selgemalt artiklit 5, tugevdaks NATO poliitilist ühtsust, võib-olla tooks tagasi mõned rotatsiooniväed või õhu- ja luurevõimed. Kuid ta ei taastaks tingimata vana mudelit, kus Euroopa võis eeldada, et Ameerika kannab peamise raskuse.

Euroopa jaoks on see ebamugav, kuid vajalik tõdemus. Lootus, et pärast Trumpi läheb kõik endiseks, on strateegiliselt ohtlik. Võib minna paremaks. Võib minna viisakamaks. Võib minna koordineeritumaks. Kuid endiseks ei pruugi minna.

Järeldused Eestile

Ameerika ei kao tõenäoliselt homme. Teated NATO surmast on tugevasti liialdatud, nagu Mark Twain kunagi märkis kuulduste kohta tema enda surmast. Eesti ei tohi aga rajada oma julgeolekut eeldusele, et USA poliitiline tahe ja sõjaline kohalolek Euroopas on muutumatu loodusjõud. See on pigem poliitiline otsus, mida mõjutavad valimised, põlvkondade vahetus, majanduslik surve, sõjaväsimus ja üha enam ka tehisintellekti tekitatud sotsiaalne ebakindlus.

Tuhandeid aastaid tagasi panid ateenlased Melose elanikele Thukydidese vahendusel kirja julma tõe: tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad. See lause pole vananenud, ta on lihtsalt vahetanud relvi. Väikeriigi ainus vastus sellele igivanale loogikale on muuta end piisavalt kalliks vallutada: nii kalliks, et tugevama külmas arvepidamises ei tasu rünnak end ära.

Eesti huvides on hoida Ameerika kohalolekut nii kaua ja nii tugevalt kui võimalik. See tähendab aktiivset diplomaatiat Washingtonis, sidemeid Kongressiga, kaitsekoostööd, Ameerika relvasüsteemide mõistlikku kasutamist ja selget sõnumit, et Eesti pole tasuta sõitja. Samal ajal tuleb kiirendada Euroopa ja Eesti enda kaitsevõime ülesehitamist, mitte deklaratsioonide, vaid laskemoona, õhutõrje, droonide, varjendite, mobilisatsiooni, logistika ja kaitsetööstusega. „Diplomaatia ilma relvadeta on nagu muusika ilma instrumentideta,“ olevat öelnud Friedrich Suur. Eesti peab mängima mõlemat.

Advertisement / Reklaam

Euroopa suurim viga oleks solvuda. Ameerika muutub, sest Ameerika ühiskond muutub. Nooremad valijad ei kanna endas enam teisest maailmasõjast pärinevat atlantilist instinkti. AI võib nende majanduslikku ärevust veelgi süvendada. Sõjad Lähis-Idas ja väsimus globaliseerumisest on murendanud usaldust Washingtoni välispoliitika vastu. Sellises maailmas ei tohi Euroopa olla enam tänulik sõltlane, vaid võrdne partner, kes võtab oma kaitset tõsiselt.

Kõige realistlikum prognoos on, et Trumpi ametiajal näeme USA vägede ja eriti võimete märgatavat vähendamist Euroopas, kuid mitte täielikku lahkumist. Need protsessid ei tulene ainult Trumpist; ta kiirendab ja dramatiseerib suunda, mille juured on Ameerika ühiskonna sõjaväsimuses, strateegilises nihkes Hiinale ja nooremate põlvkondade skeptilisemas maailmavaates. Järgmine demokraadist president võib osa kahjust parandada, kuid ei pruugi taastada endist olukorda. Euroopa ja Eesti peavad seetõttu elama mitte lootuse, vaid strateegia järgi.

Ajalugu ei küsi väikeriikidelt, kas aeg on mugav. Ta küsib, kas nad märkasid muutust enne, kui muutusest sai katastroof. Vana sõjamehe tarkus — usu Jumalat, kuid hoia püssirohi kuivana — pole eestlasele iial olnud asjakohasem. Ameerika kaitsevari ei kao üleöö, kuid see pole enam nii kindel kui eile. Just seepärast peab Eesti käituma nii, nagu tuleks liitlane appi, aga valmistuma nii, et meie põlisvaenlane mõistaks: Eesti taasvallutamise hind on talle liiga kõrge.

Jüri Toomepuu: Eesti peab käituma nii, nagu liitlane tuleks appi, aga valmistuma nii, et Venemaa ei julgeks tulla

Tags: